Jälle saab mööda üks hea päev. Päevas oli koduselt tavaline. See, et üks kandidaat tuli ja julges tulla  vestlusele mulle koju, ja ma olin üksinda,  see tähendab abistajata, on pisut eriline hetkel. Seda pole ammu juhtunud... Ausalt, ega ma ise ei taha ka enam, et töövestlused toimuksid kohe kodus. Kodu on siiski kodu. Kuid täna ei olnud teist variandi, ei saanud minna välja...

Õhtu tuli küll Hanna, aga täna  olime kodus. Ei läinudki rallima. Seegi veidi tavatu...  😀

Veel tean nüüd kindlalt, et mais emadepäeva eel tuleb mul taas näitus.  Tartus sedapuhku.  On olnud neli kuud näituste pausi. Tundsin mõni hetk puuduski... Küllap on olnud pausi vaja, et ise ka värskem olla... 

Näituse kohta täpsemalt aprilli keskel.  

Sinililled ja märtsikellukesed korjas Mirjam ühel päeval meie siinses metsas.

On ikka imeline uskuda, et Hannal saab suvel kümme aastat minuga,  ja Mirjamil mais kuus aastat 💕 Aeg lendab. Vahel ei saa arugi, kui kiiresti lendab...

Huvitav, kes praegustest kandidaatidest jääb aastateks... 

 

Natuke kevadet hingata sai ka bótaanikaaias. Käisin Tartus . 

Oli töövestlus. Usun, et oli asjalik ja lootust andev hetk. Nagu ikka vaatan kõik kandidaatid üle, kes vähegi soovivad minugagi kohtuda. Isiklikke abistajad on sageli puudus... ja nii edasi.

Kuna mul on hetkel keeruline abistajatega, siis täna "päästis" mind Kristi. Nii vahva ol temaga üle kahe kuu jälle rallida. Ma olen hästi tänulik, et sain kõigele muule jalutada tunnikese lillede keskel - ja nägin esmakordselt elus valgeid sinililli -  Tartu kesklinnas,  Emajõe kallastel. 

Nii nii tore kuulda omas kodus laste naeru. Mina olen alati harjunud lastega... On päevi/nädalaid, kus elamises  vaikus... Vahel ei saa aru, mis vaikus see on... Siis plahvatab pähe, et ühtki last ei ole käinud😀 

Botaanikaaias oli vahva lastearühm. Värava juures, kui lasime nad endi ees ära minna,  siis õpetaja isegi lehvitas meile... Mänguväljakul, kui tegin mõnele lapsele silma või naeratasin, siis mõnigi laps naeratas vastu. 

   ´Hommikupoolikul tegelesin mitme asjaga,

Hästi hea päev on olnud.

 

Täna nagu nalja ei saanudki, kuid päev oli naeratusi täis 😀

Hommiku poole telefon natuke punane ja Facebookis mõned sõnumid. Üle pika aja on päris mitmeid huvilisi, kes uurivad abistaja töö kohta. Usun, et nii mõnigi ehk jääb ka kauemaks. Oli küsijaid, kes lihtsalt küsisid kus mu asukoht on. Mulle meeldivad inimesed, kes enne natuke ikka uurivad ka minu kohta. Mina ise ei lähe kuhugi tööle pakkuma ilma eeltööd tegemata. Oma asukohta ma ei pane iial kohe nähtavale, kuigi see on väga avalik. 

Täna meeldis mulle ühe mehe sõnum, mis oli väga lihtne ja väga armas - et kaaluge hoolega, keda abistajaks valida ning talle meeldis minu siinne leht ka. Ma olen väga-väga tänulik, et on selliseid inimesi, kes ütlevad lihtsalt toetavaid sõnu.

Loomulikult mina püüan valida abistajaid hoolega ja see on siiamaani enam-vähem õnnestunud ka. 

Pildid on tehtud eile õhtul, 31. märtsil. Ma otsustasin et ma hakkan 1. aprillist enda elu elama. Päriselt ka. Vahepeal oli aeg, kui ma elasin nagu kellegi teise elusid. Nagu mina olen lahke ja leebe, kõigi teiste inimeste asjade ma mõtlen, ennast ma vahepeal ma vahepeal lihtsalt unustan ära. Ja kui ajan kõiki asju veel taga, millest ma avalikult ei räägi, siis ma lihtsalt väsin ära... Märtsikuus ma isegi ei jõudnud küüsi lakkida, mis ei ole absoluutselt minu moodi. Eile ma lihtsalt võtsin aja maha. Lakksin küüsi ja kass Bongo kontrollis, kas ikka saavad hästi punased küüned! 

Ja on lilli, mis õitsevad ja on lilli, mis närbuvad ja aru ei saa, milles asi.

Lõppkokkuvõttes on enam-vähem hästi. 

Ja mina olen alles. Ma püüan ennast mitte enam unustada!

😁