Igavene küsimus - kuhu kaob aeg... Või mis on aeg...
😃 Arvutasin üks hetk, mitu päeva olen üldse elanud... 21760 + mõned päevad peale... Kas pole kummaline - aastaid tundub nii palju elatud olema, kuid päevi kuidagi vähe... Minule tundub see vähemasti nii... Näib küll, et päevad lõpmatud, kuigi teame, et aastas 365, liigaastas 366 päeva, kuid ometi tundub päevi aastate jooksul lõpmatud... Sama on tundidega, minutitega...
😉 Kui sedasi arvutada ja mõelda, siis saab selgeks, et tõepoolest on vaja iga hetk elada sajaga. Mitte ka mõeldes eriti vanusele, mis on lihtsalt üks number...
Mul polnud arvutades igava võitu...
Jäin lihtsalt elukulgemisele mõtlema.
Kiirustamisele...
Kuhugile tormamisele, kuid kuhu, kes teaks täpselt... Arvame,. et elu on otsatu virrvarr ja miskit ei jõua ära teha...
Mul on kurb, et ma ei suuda nii kiiresti omi mõtteid kirjutada, kui kiiresti nad tulevad... ja lendavad jälle universumi...
Aga kindel on see, et kevad ja valgust saab taas olema. Pimedus saab taas otsa... Minu jaoks on ka viimasel ajal pimedal ajal valgus ümberringi ja enda sees vähemasti. Valgus ja sära on siis, mida vähem on enda sees masenkat ja stressi, negatiivseid hirme ja muid prahte, mida endasse pole mittesugugi vaja...
Usun, et see uus kevad tuleb taas enneolematult kordumatu nagu olnud kõik kevaded. Päevad neis...
Head kordumatult olemist!
Kuigi palju püsib samasugusena, kuid iga hetk on ikkagi uus ja kordumatu. Seda tuleb ka tähelepana...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar