Üle saja aasta istun voodis teki sees ja olen arvutis. Seina lamp põleb. Nii mõnus. 

Enamustel võib tunduda selline tekki sisse mähitud olemise hetk tavaline. Iga õhtune. Minule mitte. Lihtsal vajadust. Teki ümber enda panemisel vajan isikliku abistajs käsi. See, et kui väikseid mõnusate näidete asjade juures on mul vahel vaja lisakäsi, et tunda end väga koduselt hästi ja olla ka ratastoolist mujal konutamas, kuid mitte pea norus. Mõnulen hetkel ikka täiega. 

Ja arvan, et olen seda ka väärt. 

siis on õhtuid, kui abistsja ööbib siin ja mina saan olla, kuidas tuju parajasti on😉 Pisiasjadestki algab hea olemise tunne ja täisväärtuslik elu. 😍 Aga ka magus uni hommikuni...