Istun siin...

Tänane esimene kevadeõhtu - täna algas taas uus eriline kevad -  tundub kuidagi pikk, veniv... Hommik ja  päev möödusid seevastu hästi ruttu ja mõnusasti. 

Jälle see talv, mida paljud arvasid nagu igal jumala aastal mitte üle elavat, on ilusti üle elatud. 

Mulle meeldis see pimeaeg, sest mu hing säras. Pimedus polnud pime... See oli imeliselt hämmastav tunne. Akna taga oli palju pimedust, kuid ma ei suutnud seda stressina võtta ega nähagi. Kuigi mõni hetk olin kurvem ja võib-olla ka pahuram, kuid seda mitte ainult pimeduse pärast. Ma armastan kurvana taevast tähti vaadata, ja mõelda,  millisel tähel elab Väike Prints roosi ja lambaga ... Seda olen tähte olen välja mõelda püüdnud öid ja öid juba pubekaeast alates. Igatsen vahetevahel  sinna tähele... Aga tähe vaatamiseaeg on minu aeg. Siis tulevad head mõtted... 

Võiksin paljudest argiasjadest blogida veel... Kuid mõte läks lendu... ja kell üle kesköö...

Head ja säravat kevadet!