Maali valvur Kass Bongo

 

Pühade imega aastavahetusse, Kaarli kirik 29.12.24

19 aastane minu imeline blogi

 Olen 19 aastat homsest, 29. jaanuarist,  lollikindlalt kriibanud siia blogisse oma imelist, vahel uskumatut elu. Naeru ja aeg-ajaltr ka pisaratega. Alati suure naudinguga.

Tuhat tänu teile, kes te jälgite ja loete minu elu järje muinasjuttu, mis sünnib elust endast pea iga päev! 

Täna võite blogile loovalt kingitusi teha. Kinke sõnadega ja arvamustega või südamehääle järgi EE514204278613641118 + minu nimi, Tiia Järvpõld, selgituseks Blogi 19.  See kink läheks näiteks uue arvuti, mis oleks pisut parem, ostmiseks...  Et mul jätkuks energiat ja lusti aasta taas blogida ning siis juba 2026 śuur möllupidu maha pidada koos teie kõikidega.  💕💖

 

Miskit vana lõppes ja miski uut algas Kristiga praegusest hetkest... 😀

Teeme töösuhtesse pausi või midagi sellist. Sest Kristil on mõttes uued algused. Ja minulgi... Kuigi mina vajan uuteks algusteks ikkagi  väga häid ja asjalikke isiklikke abistajaid. 

Kindlasti tuleb edaspidigi Kristi appi siis, kui mul on SOS olukord ning siis, kui tal aega...  Aga suhtlema jääme igaljuhul. Sest on  olnud kaheksa aastat suht ühist elu-olu. Kõik võimalikke julgustükke ja lihtsalt olemisi, igasugusi abistamisi... 

Lahedam ja pikim reis Kristiga on Madridi..  💖 Millegipärast usun, et reise saab olema veel meil..

Kuid enne neid on vaja uued väljakutsed vastu võtta ja iseendid teistmoodi laadida 😉😊

Eile oli teinegi tähtis sünnipäevapidu

 Käisin eile Margititki õnnitlemas. 😍

Meie mamma 85

 Eile oli ilus ja südant soojendav hetk Südamekodus, kui mamma kallid lapsed soovisime talle head ja laulsime sünnipöevaks. Olen lõpmatult tänulik ja õnnelik, et mamna on mu elus ja eile sain väikest rõõmu viia paljude suurte rõõmude eest, mida ta on andnud mulle 💖

 Soovin tänada Piigaste Südamekodu alati lahke ja sõbralikku vastuvõttu eest💖 Külla minejana tunnen igakord, et olen oodatud mamma juurde. Eile lubati lahkesti tunniajaline pidu teha. 😀

 Polegi ammu hommikul bloginud...

On laupäev... On väga mitmete tunnetega päev...  Tänaseks on olnud keeruliste valikute valimiste päev, kuhu minna....  Ja nii edasi...Ma ei mäleta elus, et ühel päeval on mitu sünnipäeva - juubelit ning üks matus... 

Aga see ongi elu. 

Elu nagu film.. Naer ja nutt, kurbus ja rõõm üheskoos... 

Habras on elu...

Kui tihti ei mõelda selle peale... Ikka mõte, et elu siin maailmas on lõpmatu, ja aega on... 

Täna on (olevat) väga hea päev unistada üle oma unistuste, see tähendab, et näha soovi, et soov on juba olemas, mitte kuskil õhus... Tõesti, tõesti, mina tahan küll, et võimalikud palju unistusi, mis minu sees on, saaksid teoks... Kahe jalaga maa peale... Niikuinii ükskord keerlevad unistused kuskil õhus...

Seni, kuni elu on, tuleb unistada.

Unistusi elu viia,

Elada.

Seinast seina päev

 

Tänases oli kõik võimalikke asju.

Hommikul oli tunne, et päev sakib täiega ära... Kuigi silmad avasin hommikul väga hea tujuga...

Päris tihti olen mõelnud, et prügimajandust võib ikka omavahel tülli ajada... Koduski. Kes ei sorteeri prügi nii nagu peaks ja vahel tundub, et keegi ei teagi, kuidas on see päris õige... Prügiautot ei käi täpsselt minuti pealt... Lumetorm ei tohi mõjutada prügi viimist, prügi tähtsam kui miski muu... Keegi ei viitsi eriti prügikotte välja viia ega suruda prügikastis alla suruda... Ja nii edasi,  ja nii edasi... 

Pool päeva pidin mõtlema prügimajandusele,  Olles kü juhatuses... Tegelikult kõik laheneś. Aga vahel tundub küll, et prügi on nagu  südametu tüli õuunakene... Hammustakse, maitsetu, kuid selle asemel, et rõümsasti hakata parandama maitset, tehakse õunast veel kibedam, mis ei kõlba ega mahu  kuhugi südamesse...  

Prügi võib haiseta, kuid ta ei pea olema tüli. Ka hais võib olla ka meeldiv... 

Kass Jass käis meil külas. Esimest korda nägin nii vihast ja kurja Kass Bongot. Ta läkss Jassile kallale... Jass rahulik ja viisakas ei löönud vastu, vaid tahtis ära minna meie poolt... 

See on, et Bongo ei näe eriti teisi loomi ja nüüd on pidevalt keegi loom siin... Tuletasin meelde Kass Pätut ja Jänes Jänksi talle - Bongo vaatas lolli nõutu näoga otsa... 

Jass on tõesti ka  armas ja tark kass. 

Niipalju siis me külalislahkusest...

Täna oli proovipäev Rainer E-l. Usun, et taas on tulnud mu ellu üks vahva abbstaja,..  

Võin veendunult öelda, et taas täitsa hea päev. Sehkeldustega...

Olla ise... loob...

 Täna on üheltpoolt mõnusasti loov päev, teisalt veidi... Ma ei leia õiget sõna, mis päev oli... Midagi lõpes, midagi algas... Just nii võiks öelda. Oli kurbus,  oli veel nii mõndagi...    Aga sain taas hea kogemuse, et vahel vaja iseenda pärast muutus, et olla ise oma elu printsess. Mitte koristaja... Tuleb olla aeg ajalt omaettegi, et seda mõista. 

Tund tagasi ütles fb-s Di, et tee ka kassist pilte... Proovisingi nalja pärast... Kass Bongo ninapidi telefoni ees peaaegu, uuris, mida teen...

Tõesti võimalik on kõik, kui vähegi tahta ja julgeda ka mitte just hea samm, kuid edasi tulevad head loovad sammud... Pole head halvata, ja vastupidi - lõpuks kõik hea... Loodan...

 Oli korraks vaja linna, kohtusin veel isikliku abistaja kandidaadiga. Hommikul oli maa must, mõtlesime et ongi hea minna, ja siis kui bussiaeg oli käes, siis oli juba paari tunniga paks lumi maas...

Mina otsisin esimest korda välja paksu villa kampsuni - see saigi tuulutada, ta oligi üle aasta kapis seisnud. Käpikud olid ka esimest korda sellel talvel käes. Autosõidul ei pane ju neid kätte.

Koju tulles leidsin ukse tagant uued kontsakingad! Näe, ei peagi poodi minema ega jõule ootama, et päkapikud käivad ikka veel vahel! 

Nüüd ma ootan kontsadega lahedat kohtingut või uusi lavasid... Lavadel saab neid väga ilusti ära võtta, ka maalimiseks! Jube lahe tunne on see, et kõik head asjad tulevad ise! Kuigi vahepeal on palju ka jamasid, mida ma oma ellu ei taha... Lõppude lõpuks on valik minu, kas mõelda, et elu on kerge või elu on raske... Minu elu on kerge, kui jamad lahendada... 

Esimene pilt MINU ENDA tehtud

 Igav hakkas. Und ka pole... Kell nõnna vähe veel..  Võtsin telefoni. Proovisin pildi teha oma uuest joonistusest, mis valmis ka nii paari tunni eest. Tuleb välja, et sain  hakkama pildistamisega!!! 

Ma tõesti pole varem kordagi ise pildistanud. Kuigi tean ammu, et see täiesti võimalik ka jalaga... 

Niisiis, natuke harjutamist ja olengi pildistamisestki meister!!!

Joonistasin täna õlipastellidega... 

120 algus

Ńiisiis, proovi õhtu sujus uue isikliku abistaja Katriniga asjalikultr ja rõõmsasti.

Lõpuks tegime sokilokke. 😂´Votr sellisel viisil ei ole ma veel lokke teinud, et villaseds sokid juustes. 

Näen välja nagu mammalik Lotte!!! 😂😍

Aga miks mitte olla tempe täis mamma, eriti siis, kui lapselaps saab pooleaastaseks... 

Katrinist saab 120 isiklik abistaja. Muidugi peame teineteisega harjuma... Kuid loodan, et see läheb kiiresti.

    Huvitav on see, et Katrini nimelist abistajat polegi mul olnud. On ju nii tavaline nimi... On olnud mitu Helenat ja Kristit ja Liinat ja Mirjamit...

Kuid isiklikke abistaja kandidaate on veel... Vaatan võimalusel kõik üle, niikuinii mõni kaob... Või saab  harva olla ja nii edasi...

Mindki on vaja isiklikke abistajatele 😉

 Nii hea tunne teada ikka jälle aastaid hiljem, et olen endistele abistajatele nende ellu jälje jätnud. Nende maailma avardanud.

Sünnipäevadel helistan ikka endistele abistajatele. Mul tõesti hea sünmade kuupäevade mälu. Facebookita😂 Kui  väheke võimalust on  ja soov,  siis helistan... Üllatan. Vahetevahel. Kord aastas ikka. 😉  

Täna on sünna Ingridil. Ta on olnud mu isiklik abistaja nr 100. 

Annan veidi aega blogi lugejatele arvata mitmes järgmine uus isiklik abistaja on, kes jääb minuga koostööd tegema. Tõenäoliselt teeb ta täna proovi õhtupooliku...

Seekord on tööpakkumist täitsa uuritud... Mulle meeldivad need, kes on natuke kodutööd teinud enne,   Mida teha kandidaadiga, kes soovib koheselt elamisvõimalust... 😀    Ja kindlasti ma ei vaja kabistajat, selles tööpakkumiśes. Kabistaja pole amet ega töö, vähemasti minu silmis. 

Küll leian kabistaja, kui tuleb tõeline armastus 💖     Aga see on hoopis teine isiklik rida ja elu...

Ingridilt kuulsin, et Soomeski teadakse mind... Maailm pisike. Arvasin, et olen lihtsalt Eestimaal teada..,. Aga võtta näpust.

 

  

Lubasin endal olla...

 

Lihtsalt olin. Täna. Keset Tartut. 

Auras. 

Ma polnudki mõned aastad seal vee mõnusid nautimast käinud... 

Ei möélnud, et puhkan... Mu meelest juba sõna "puhkus"  on vahel väsitav ja ajab närvi... 

Olin hetkedes. 

Imestasin end - püsisin selili täitsa vee peal. Käsitsed olid. Kristi mind ei hoidnud, kuid oli mu kõrval. Ma unustasin mõnedeks hetkedeks kõik... kuid mõnedeks hetkedeks... Kuskilt tuli ikka pisike hirm, et ma ei suuda nii vee peal olla, et upun... Samas ujusin ka suht vabalt. Loomulikult selili. Käisin mööda vett. 

Kõige rohkem kartsin sinist torust alla laskmnist. Võib - olla mitte alla laskmist isegi niivõrd, kuivõrd, et Krsti peab mind süles toruni viima ja tagasi ratastoolini ka. Kuid Kristi ei jätńud... Niikaua hiilisin kõrvale, kui olimegi torust´all 😀

Aura joogikõrred jäätisekokteilis olid normalsed. Mitte papist.

Täna olid inimesed igati lahked ja abivalmid 😍 Uksed lahti ja kinni, küll taheti treppidel aidata... See oli armas. Kuid me Kristiga ei vajanud rohkem abi, kui tõesti uste juures.

Veel kohtusin viivuks ühe isikliku abistaja kandidaadiga. Usun küll, et meil võib tulla hea koostöö... 

Hetkel olen rõõmsasti väsinud. Tunne, et võin ikka sajaga edasi minna... See oli enne ka, kuid nüüd veel rohkem... 

Diego külas Bongol

 ´... Bongo kolmekordselt suurem kapi otsas..   Diego tahtis soovis sõbraks saada... Bongo mitte.

Egle ja Diego tulid üllatuslikult külla. Taaskohtumise rõõm. Kogunisti Bongo kapi otsas libas end paitada Eglel. Kunagi mõńed aastad tagasi olid nad suured sõbrad.

Täna oli taas väikeste üllatuste päev. On hetki väga häid ja hämmastavaid.  

Ongi - mis edasi aga saab 🙂

 

Tuligi!!! 

Uus järjekordne VDMFK leping 😍 Ootasin juba mitu nädalat... Teadsiu, et peab tulema, kuid siiski veidi karttsin, et ehk ei tule... Ehk ma pole siiski omapäraselt hea kunstniik... 

Kõik hästi.

Hirmud lendasid prügikasti, kui Omniva postipoiss tõi tähitud kirja, kus oli leping 😀 

Siis sõitsin bussiga linna. Ostsin hunniku kunstitarbed. Ja panin ka ostetud maali posti. See on nii tähtis ja armas näha oma silmaga, et maal saab teele uude koju 😍 

Otsustasin sel aastal tihedamini bussiga sõita. Kui vähegi võimalik, siis ei jää ootama autot ja juhte, kellega mugavalt lips ära käia... 

Tagasi tulles jättis bussijuht seisma, ent bussikaldtee läks lumehange. Mine ratastooliga maha kuidas tahad... Oleks ta meetri võrra edasi sõitnud, oleks hästi olnud. 

Aasta kogub tuure! Mul tekkis küsimus, kui lõpuks on galerii ja uus kodu ja tulevane mees olemas, mis siis edasi saab... ? 😂 See on hea küsimus! Kas siis lõpeb mu töö ja loomine? Saan kuninganna kombel jalad seinale jääda? 😂 See on küsimuste küsimus! 

Töö isiklikule abistajale

Hei sina, kes Sa otsid loovat, vaheldusrikast ja inspireerivat tööd!

Oled mõelnud, et mõni tööpäev võiks olla erilisem, armastad teha erinevaid asju, abistades kedagi nii kodus kui ka väljaspool kodu.

Sel juhul on see tööpakkumine just Sinule!

Mina olen Tiia,  kes elab täisväärtuslikku loova naise elu ning ma soovin leida endale isiklikku abistajat, kes abistab mind toimetustega, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule, nii kodus kui ka väljaspool kodu. Kes on keskmise füüsilise jõuga, kes julgeb ratastooli käsitseda, kellelt ma ootan vahetevahel ka minu tõlgiks olemist.

Vastu annan:

• Erinevaid töökogemusi, mis võivad olla nii kui lihtsamaid koduseid toimetusi, kui ka väljas käimine, sh nii reisimine, kui ka esinemine jne
• Võimalus avardada enda silmaringi minuga koostööd tehes
• Paindlik töögraafik 
• Hea töötasu

Töö sobib vabalt nii tudengitele kui ka lisatööna. 

Võib aeg-ajalt lapsed tööle kaasa võtta (mul on mängunurk).

Palun kirjuta paari lausega ka motivatsioonikiri, miks sa soovid olla minu isiklik abistaja!

Lisainfo tiia@lux.ee või tmloovus@gmail.com kirjutades või helistades 5529317

Rõõmuga ootama jäädes!

Kõigidest üllatustest ma ei räägigi täna

 

Täna oli üldse mõnusalt üllatusterohke päev. Asjalik päev ka.

See on hea, et nüüd ma olen talve lõhna ka ninna saanud! Poes käimisega. Nägime isegi Kristiga kolme kenat kitsekest, kes põllu peale hästi suurte hüpetega ja hästi kõrgele. Arvan, et lumi oli neile kõhuni, nii et päris raske on loomadel.

Mul oli kange soov kelgutama minna! Nagu eelmine aasta, soomekelguga, nagu matkal. Talv on imeline hetkel! Kuigi paljud näevad selles ainult halba ja virisevad... Kuid igas hetkes on nii head kui ka halba. 

Veel sain teada, et mu endine isiklik abistaja Egle on nüüdsest ametlikult õde. Ta tänas mind, et ma aitasin teda sellel teel. Ma küll ei tea kuidas ja paljuga ma sain teda aidata. Minu roll selles oli küll imepisike, aga mul on ikkagi väga-väga hea meel, et noore inimese suur unistus tänu temale endale täide läinud! Usun, et Egle on super hea õde!

Kesvveel midagi iseenda jaoks unistab, palun tulge kohale minu isiklikuks abistajaks, saate endale ka palju inspiratsiooni ja julgust juurde! Ja mina saan omakorda teie üle uhke olla! Nii nagu ma täna olen Egle üle uhke.

Täna sai veel üks maal ära pakitud, nii et minu rõõm et "Lumeigatsus" osteti ka ära 😍

"Lumeigatsuse" maalisin ju Narvas, tunni ajaga. Ütlen ausal, esimsel kontserdi eel oli mul ikka enda suhtes kahtlus ja pabin jne... Kuna õues ei olnud lund, siis ma lihtsalt tahtsin lund! Ja oma hinge tahtsin lihtsalt rahu, et ma saan midagigi maalida ja mulle tundus, et lund maalida on kõige lihtsam ja tegin seda päris mõnuga! Maalid minust sündinud ja teele panemisega uude koju on neid vaja ikka hoolega ära pakkida. Praegu on ohtlik, et kui kukub lumme ja saab märjaks, oh issand jumal, siis on jama kui palju 😂 Tegelikult ma nii väga ei mõtlega, et ma usaldan ikka viijat ja toojat ja pakiautomaate. Aga eks hea lapse looja mõtleb ikka natuke üle 😀

Kass hr Bongol külas Kass prl Juss

Preili Juss tuli hommikul härra Bongole külla. Ise kartis vähe. Urises. 

Bongo laulis talle serenaadi. Konkreetselt. Näu ja näu, hella häälega. Ei julgenud lähemale minna. 

Hoidsid pikkivahet😀 Juss ei söönud krõbinaid ega suutnud otsusrada, kas minna ära või mitte... 

Bongo otsis tükk aega Jussi taga...

Nii algab ikka südamete lugu  💗

Neil algab lugu juba paar aastat kord aastas...

Veel jagan magamistoa ja maalimisnurka trenniruumiks. Olen aru  saanud lõppude lõpuks 😊😉, et kui soovid olla Täht ja hea välja näha, siis pead ka hästi trenni. Rõõmsasti. Olemata, kas on puue või tervise häda, mille nimel pead nagu lolliks pingutama... Nii on mind vähemasti õpetatud, et ehk hakkad hambad ristis harjutades kõndima...     Lapsest saadik.  Vahepeal tädi Evaga meeldis mulle isegi võimelda, see oli teistmoodi...  Aga see võimuga peale surutud teiste inimeste unistus mu kõndimise hakkamisest, röövis mult igasuguse trenni tegemise tuju ning lisaks palju muud tegurid... Nojah, oli mis oli, ma ei viitsinud mingit trenni teha aastaid...    

Nüüd on mul StretctMaxxi,  venitusrihmad. Naudin...  Igat moodi... Päriselt. Nüüd aga, miks ei saa ma alati siis trenni teha, kui soovin, siis kas ei ole abistajat või... Vahel vedelevad asjad siiski laiali, kuid mitte põrandal, aga kasutan siis abitundi asjade ära panemisesks, et kord olekis...

Vabandused ees ja taga... Takistused...

Siiski saan kõik teha, kui´vaid tahta,... ja usaldad iseend... Ja ühte tuppa mahub palju.

Eile õhtul tahtsin veel blogida, kuid see jäi ära... Elekter kadus... Õnneks oli elekter ära aind öösel. Poole öö aeg tuli tagasi... Magasin. Teki all. Kass Bongo jalgade juures. Kuulsin läbi unne, kui külmkapp tööle hakkas ja telefonile sõnum tuli, et elekter taas olémas...  

Hommikul aknast välja vaadates näis õues valge muinasjutt... Nagu lapsepõlves...

Rahulik. Ilus.

Kuigi lumega kaasneb ka palju jama... 

Ja siis sain kurva uudise... Lahkunud´sõber Riina... Uskumatu... Ootamatu... Riina oli kunagi ammu ka mu isiklik abistaja, kelléga sai päris palju käia ja möllatud... Meenub kohe Paide kiriku oreli taga olemine ja istumine - see tunne oli võimas... Seda enam, et orelini viiv trepp oli kohutavalt järsk... Mina poleks läinudki, Riina haaras mind sülle... Riina oli ka LEEPÜ, praegune MTÜ TM Loovus, asutaja liige. Saaremaal Sõrve säärel asutasime MTÜ... Viimastel aastatel suhtlesime vähe. Viimati nägime möödunud suvel, kui käisin tal külas Võnnus... ´

Nüüd jääb hea mälestus ta südamesoojusest, rõõmsameelest... püüdlustest miskit maailmas paremaks teha...  Arvan, et ta hing valvab vaimse tervise süsteemi ka ülaltpoolt pilvi...

Suur maailm väikeses toas

     Sai koristatud tagatuba.  

Seega oma praegust armsat maalimisnurka ehk  pisikest ateljeed.

Nagu ikka ja alati ei tulnud ruumi kuskilt. Vähemasti pillapalla asjad, mis pühadest laiali olid, said ilusti ära pandud... Vahetevahel on vaja lihtsalt suurem koristus teha. 

Kui kord elamises, on mu hingki rahus ja särav. See on mul nii olnud terve elu... Lähen närvi, kui näiteks juba riidekapp sassis on. Toast ei räägigi... Aga kristallselt korda või puhtust ma ka taga ei aja... Kodus peab lihtsalt olema mõnus ja hubane. Siis kõik hästi. 

Kingiksin endale jõuludeks suure ümara lõuendi, mõtlemata. kuhu ta maalimiseks panen või/ja kui kõrgele jalga tõstan...😋  Suht keeruline oli leida head kohta lõuendile tänagi... 

Aga kui "Hüpe" - paistab aknapeegeldusest - sai viisteist aastat tagasi maalitud, siis saab see ka maal maalitud. Pean idee leidma, mida maalida... Võib - olla teen oma suure maailma väikeses toas...

Aja kulgemine...

 Jälle nädal möödas peaaegu.  

Ma ei teagi, mida kirjutada... Iga päev tundub nagu on palju tehtud, ja samas poleks nagu mitte midagi ttehtud... Aastra kestnud kestnud kümne päeva vaid, aga samas näib aasta algus kuidagi nii kaugel olevat... Mul on küll kalenderid, hommikuti vaatan ikka neid... Kuid ajataju kuidagi hoopis ... Vot, siin kohal jään sõnadega hätta. Pole sellist sõna, mis siia sobiks... 

See séletamatu aja tunne eelmisest aastast... Panin tähele lihtsalt. 

Siiski ei jäänud ega jää kuhugile hiljaks. Ei unusta vajalikul hetkel kellagi vaatamast. 

Tõesti toimetan. 

Ja nii edasi.

Kulgen kuidagi hästi kergesti edasi, kuigi keerulisi takistusi on ikka ees. Ma isegi ei nimetaks neid praegu enam problemideks või muredeks - need lihtsalt ei kõneta mind... Takistutest saab näiteks üle hüpata...    

Hetkel naudin kulgu...

Uute pühadeni!

 

Ongi läbi need erilised imelised pühad. Need on olnud seekord tõesti väga erilised. Ühelt poolt olin paljude inimestega, teisalt olin kõige imelisematel hetkedel väga imeliselt üksi...  Sellist äärmuste äärmust pole mul pühade aegadel veel olnud iialgi... 

Kes teab, milleks see kõik hea on...

Täna panin oma suure päkapikkude pere kardade vahele kevade- ja suvekorterisse puhkama ja tuduma! Ma ei tea kedagi kes nii mängib päkapikkudega ja kaisukatega... Võib-olla sõbranna Kati. 

Leidsin veel jõulukastist oma rõõmupalli, kelle kunagi ammu-ammu andis mulle väike Triinu, et ma enam kunagi ei oleks nii nutune, nagu ma too päev olin. Mul on ta siiamaani alles! Alati kui ma rõõmupalli näen, mul tuleb naeratus näole 😊 Täna  olime mõlemad tõesti rõõmupallid! 😍 Aga rõõmupall läks päkapikkudega koos kappi! Võib-olla vähem kui aasta pärast jälle kohtume!
Jõulupuu sai ilusti pakitud ahju minemiseks. Vaipa sai 4 ja pool tundi okastest puhastatud! 😂 Küll harja, kühvli ja tolmuimeja abil, aga mõni okas jäi jaanipäevani kah! 😂

Sel aastal tuli liiga kiiresti jõulude lõpp...  Pole üksi aasta nii varakult kuusepuud ära visatud. Küllap ta ei saanud õigel ajal vett ja ta säras oma elu säramised ära... Sest ma olin ju mitu päeva kodust ära ning ma olin ka mitu päev üksinda ja ei saanud vett panna. Aga ma tänasin teda nagu ikka. Kellelegi annab veel sooja!

Kuhu see pühadeaeg kadus...

Selle aasta esimene tööpäev

 

´Päevas oli´palju aaju ja toimetuszi.

Käisin sel aastal esimest korda õueski. Tartus. Nägin lundki - mõelge 😀 See talv on lumi nagu ilma ime...

Viisin maalid teele uute koju. Loodan, et jõuavad ilusti kohale. Uaun, et ostja ootab väga... Sai suheldud telefonisti.

Oli laulutund. 

Sain oma mtü asju korrastatud. Veidi ka kü asju teha. 

Üllatusi leida ja vastu võtta. 

Ausalt justkui Hunt Kriimsilm üheksa ametiga 😉

Täna esimesel laupäeval sain olla igati asjalik 😀
 

Õhtu veetsime sõbranna Kristaga.  See on meil aastaid traditsooniline, et aasta alguses kohtuda ja  ajada juttu nagu poleks vahepealseid kuid olnudki ning siis öelda, et näeme jälle juba suvel... Ja mina luban alati Rootsi külla minna ükskord... Sel aastal võiksin lubaduse ka täita  😋

Siis toimetasin vähe elamises. Peale  päkapikkude aega on tihti igas nurgas mõni kink jäänud... Kuuse all ilus roheline valgel vaibal... Tolmuimejaga kohe kahju kuidagi üle tõmmada..

Veel harjutan uut telefoni... Éi ´midagi hullu - pean lihtsalt tunnetuse varbal kätte saama. Kui Toomas juba sai täna oma varbaga telefoni näppimisega vahvalt hakkama, siis śaan mina ka ja veel paremini varsti. Proovisime mõlemad varvaste abiga nutikaid kasutada... 😀

    See pakikesega pilt on minu telefoniga tehtud. Kaamera hea. 

Pakikeses on minu maalid, mis osteti jõulutuuri oksjonilt. 😍 "Sild" ja "Roosaunistuse lend"

Nüüd loodan südamest, et nad lähevad rõõmsasti armastad uue kodu seintele 💖

Uusaasta tervitus

Kirjutage helistage mulle ja soovige kalendrit ja raamatut 😀💖

Minu soovide kärg on seinal

 

Ära iial ütle ei iial - ehk jõuluvana täitis mu soovi

Kirjutasin jõuluvanale oma soovi, et tahan nutitelefoni! Ja tuleb välja, et jõuluvana lugeski mu mu blogi! Ma tean, et paki saatmisega oli tal väike jama, aga täna õhtul tõi Sillu ilusti Smartpostist paki koju. Ta aitas päkapikku, kelle ma leidsin paki seest! 😀 Alles päeval jõudsin öelda, et päkapikud enam ei käi... Ja mulle öeldi, et siis on vist küll maailma lõpp käes, kui Tiia enam päkapikke ei usu!!! 😂😂😂 Nüüd arvan küll, et mingit lõppu ei ole ega tule ei iial! 😀

Tuhat tänu jõuluvanale ja päkapikule!

 

Saabki läbi esimesed 24 tundi 2025-st

 Hästi vaikne päev. Olin üksinda. Kass Bongo seltsis. Või vastupidi. Kes teab... 😊

Öösel  läksin voodi viie ajal. Lihtsalt nautisin uusaastaööd. Pokaali  šampustki jõin paari tunniga. Olen tuntud aeg luubis alko jooja... 😀😋 Aknast nägin ilutuletiku, oli vähe, kuid suht võimas tulepallid. Bongo oli rahulikult üllatava näoga. Vaatas ka... Soovisin endale head loovat aastat, et saan hakkama, kui olen palju üksi vahel. See minu elu.

Facebookis ja telefonis küll oli väike soovide sadu. See tõi naeratuse näole. Päriselt. 

Aga kui aus olla, siis jah lootsin natunatuke muud...  Mina ja lootmine... Koguaeg loodan miskit ja kunagi ei suuda mitte loota... 😊  

Kuid pole hullu.

Küllap olengi 2025 iseendaga kõige rohkem. 

Päeval mollutasin niisama. Joonistasin ja kirjutasin 2025 kulgemise soovide ja unistuste kärje. Sellist paberpildi ei ole ma varem eal teinud. Kuulasin hommikul Elinet, tema tegi endale nagu bingo tabeli, see andis tõuke veel rohkem soovid silma alla panna... Seinale näiteks... Juba nädalaid teadsin, et peaks uusaasta soove kuidagi teistmoodi välja kirjutama, kui vaid kalender-märkmiku... Juba sellepärast ajaliselt pole eriti plaane... Usun, et kõik kulgeb nii nagu peab... Tean, et saab olema üks eriline hea ja loov aasta. Ma ei tea miks, kuid mina ei karta raskusi, mida enamusi ennustavad... Mul on olnud raskusi igal ajal ja eks 

on ka sel aastal. Kuid tean, et rõõmu taga võib olla tihtilugu raskus. Keerukas olukord. Need peab üle elama ja jälle siis saab tunda õnne ja rahu. Enda väärtus...

Homme saan soovidekärje seinale panna. 

Soovid käres läbisegi. Märksõnadega. Ma usun,  et hea põnevust ja loovust tuleb minuni üllatavalt. 2024 viimased kuud tõestasid seda juba hästi kavalalt ja säraga... Lihtsalt võtta vastu. Isiklikult teist varianti ei näe... On, kuid see pole võimalus keerata taas peapeale... ja ollagi see, kes sa oledki hetkel.    

Head   uut aastat siin ja praegu!!! Soovin tuhandeid võimalusi. Ma näen, et soovid polegi väga uued, kuid neid saab muuta paremaks, suuremaks,  ägedamaks, säramaks... Kihvt elumäng, kui julgelt aina edasi....

2025

 HÄSTI HEAD UUT AASTAT!

ARMASTAGE!

HOIDKE ISEEND JA KALLEID!