Jälle saab mööda üks hea päev. Päevas oli koduselt tavaline. See, et üks kandidaat tuli ja julges tulla  vestlusele mulle koju, ja ma olin üksinda,  see tähendab abistajata, on pisut eriline hetkel. Seda pole ammu juhtunud... Ausalt, ega ma ise ei taha ka enam, et töövestlused toimuksid kohe kodus. Kodu on siiski kodu. Kuid täna ei olnud teist variandi, ei saanud minna välja...

Õhtu tuli küll Hanna, aga täna  olime kodus. Ei läinudki rallima. Seegi veidi tavatu...  😀

Veel tean nüüd kindlalt, et mais emadepäeva eel tuleb mul taas näitus.  Tartus sedapuhku.  On olnud neli kuud näituste pausi. Tundsin mõni hetk puuduski... Küllap on olnud pausi vaja, et ise ka värskem olla... 

Näituse kohta täpsemalt aprilli keskel.  

Sinililled ja märtsikellukesed korjas Mirjam ühel päeval meie siinses metsas.

On ikka imeline uskuda, et Hannal saab suvel kümme aastat minuga,  ja Mirjamil mais kuus aastat 💕 Aeg lendab. Vahel ei saa arugi, kui kiiresti lendab...

Huvitav, kes praegustest kandidaatidest jääb aastateks... 

 

Natuke kevadet hingata sai ka bótaanikaaias. Käisin Tartus . 

Oli töövestlus. Usun, et oli asjalik ja lootust andev hetk. Nagu ikka vaatan kõik kandidaatid üle, kes vähegi soovivad minugagi kohtuda. Isiklikke abistajad on sageli puudus... ja nii edasi.

Kuna mul on hetkel keeruline abistajatega, siis täna "päästis" mind Kristi. Nii vahva ol temaga üle kahe kuu jälle rallida. Ma olen hästi tänulik, et sain kõigele muule jalutada tunnikese lillede keskel - ja nägin esmakordselt elus valgeid sinililli -  Tartu kesklinnas,  Emajõe kallastel. 

Nii nii tore kuulda omas kodus laste naeru. Mina olen alati harjunud lastega... On päevi/nädalaid, kus elamises  vaikus... Vahel ei saa aru, mis vaikus see on... Siis plahvatab pähe, et ühtki last ei ole käinud😀 

Botaanikaaias oli vahva lastearühm. Värava juures, kui lasime nad endi ees ära minna,  siis õpetaja isegi lehvitas meile... Mänguväljakul, kui tegin mõnele lapsele silma või naeratasin, siis mõnigi laps naeratas vastu. 

   ´Hommikupoolikul tegelesin mitme asjaga,

Hästi hea päev on olnud.

 

Täna nagu nalja ei saanudki, kuid päev oli naeratusi täis 😀

Hommiku poole telefon natuke punane ja Facebookis mõned sõnumid. Üle pika aja on päris mitmeid huvilisi, kes uurivad abistaja töö kohta. Usun, et nii mõnigi ehk jääb ka kauemaks. Oli küsijaid, kes lihtsalt küsisid kus mu asukoht on. Mulle meeldivad inimesed, kes enne natuke ikka uurivad ka minu kohta. Mina ise ei lähe kuhugi tööle pakkuma ilma eeltööd tegemata. Oma asukohta ma ei pane iial kohe nähtavale, kuigi see on väga avalik. 

Täna meeldis mulle ühe mehe sõnum, mis oli väga lihtne ja väga armas - et kaaluge hoolega, keda abistajaks valida ning talle meeldis minu siinne leht ka. Ma olen väga-väga tänulik, et on selliseid inimesi, kes ütlevad lihtsalt toetavaid sõnu.

Loomulikult mina püüan valida abistajaid hoolega ja see on siiamaani enam-vähem õnnestunud ka. 

Pildid on tehtud eile õhtul, 31. märtsil. Ma otsustasin et ma hakkan 1. aprillist enda elu elama. Päriselt ka. Vahepeal oli aeg, kui ma elasin nagu kellegi teise elusid. Nagu mina olen lahke ja leebe, kõigi teiste inimeste asjade ma mõtlen, ennast ma vahepeal ma vahepeal lihtsalt unustan ära. Ja kui ajan kõiki asju veel taga, millest ma avalikult ei räägi, siis ma lihtsalt väsin ära... Märtsikuus ma isegi ei jõudnud küüsi lakkida, mis ei ole absoluutselt minu moodi. Eile ma lihtsalt võtsin aja maha. Lakksin küüsi ja kass Bongo kontrollis, kas ikka saavad hästi punased küüned! 

Ja on lilli, mis õitsevad ja on lilli, mis närbuvad ja aru ei saa, milles asi.

Lõppkokkuvõttes on enam-vähem hästi. 

Ja mina olen alles. Ma püüan ennast mitte enam unustada!

😁

Vajan isiklikku abistajat

 Hei Sina, kes Sa otsid loovat, vaheldusrikast ja inspireerivat tööd!

Oled mõelnud, et mõni tööpäev võiks olla erilisem ja värvikam, armastad teha erinevaid asju, abistades kedagi nii kodus kui ka väljaspool kodu.

Sel juhul on see tööpakkumine just Sinule!

Mina olen Tiia,  kes elab täisväärtuslikku loova naise elu ning ma soovin leida endale isiklikku abistajat, kes abistab mind toimetustega, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule, nii kodus kui ka väljaspool kodu. Kes on keskmise füüsilise jõuga, kes julgeb ratastooli käsitseda, kellelt ma ootan vahetevahel ka minu tõlgiks olemist.

Väljaõpe minult endalt kohapeal.

Vastu annan:

• Erinevaid töökogemusi, mis võivad olla nii lihtsamaid koduseid toimetusi, kui ka väljas käimine, sh nii reisimine, kui ka minu varjuna esinemine jne
• Võimalust avardada enda silmaringi minuga koostööd tehes
• Võimalust leida Sulle endalegi uusi tutvusi
• Rahulikku ja sõbralikku töökeskkonda
• Paindlikku töögraafikut 
• Hea töötasu

Töö sobib vabalt nii tudengitele kui ka lisatööna. 

Võib aeg-ajalt lapsed tööle kaasa võtta (mul on mängunurk).

Palun kirjuta paari lausega ka motivatsioonikiri, miks Sa soovid olla minu isiklik abistaja!

Lisainfo tiia@lux.ee või tmloovus@gmail.com kirjutades või helistades 5529317

Tegin ka lühivideo, et näeksid mind ja natuke ka isikliku abistaja tööd.

Võib-olla oled mu tööpakkumist varemgi näinud ja mõelnud, miks ma nii sageli otsin uusi isiklikke abistajaid. Selgituseks võin öelda, et ka isiklikkel abistajatel on oma isiklik elu ning nad on andnud ja annavad endast parima mullegi.

Hea on, kui tuled tööle hiljemalt 1. maist, kuid mida varem, seda parem .

Rõõmuga  koostööd ootama jäädes!

Nädal...

 

Selless nädalas oli palju head ja halba, kuid ka imelisi hetki.  On olnud kohutav väsimus, kuid samas uut säravat enda leidmist. 

Kõige selle nädala karusselli juures jõudsin veel maalida... Veel rõõmsates kevadvärvides. Meeleolu oli küll tume, kuid teadsin, et kui võtan sünged toonid, siis lähen lihtsalt hulluks... Satun stressi... Jah, lubasin iseendal kurb  ja väsinud,  tüdinenud olla.. Unustades enda  tegemised, kuigi tegelesin koguaeg millegiga... 

Kuid maal on üle pika aja täitsa suur. Vähemalt minu jaoks. Jalatõsted tuleb kõrgele teha. On pooleli. Tuleb kevadevalgus ja armastus...  See ju minulik.

Tean sedagi, et kõigele lisaks on mul kaks abistajat rivist väljas... Saan suurepäraselt aru, et ´kõikidel on isiklik elu ja ´haigused ei hüüa ette. Aga see tähendab mulle jälle uue inimese otsimist... Mina ise pean ka alati elama jääma ja mu teised abistajad samuti...'

Kõik laheneb hästi.

On lihtsalt natuke halvim aja periood , kus saab jälle häid kogemusi...

Head uut nädalat. Usun, et saab olema parem. Püüan ise parima teha selleks, et iga tänane on parim kui eilne...  

Parem kui 0 korda...

 Sain ka lõpuks õue. Kevadet nautima. Käisin mamma juures. Tiiru poes. Ja vaatasin maja ees õhtul taevatähti.    Ei midagi erilist ju. 

Kuid...

Kükitasin nelja seina vahel üle kahekümme päeva. Lihtsalt polnud kellega välja minna. Vägagi proosaline põhjus, eks ole...      

See kuu olen õueõhku saanud  minna hingama kolm korda. Parem ikka kui null korda 😀

 Ma ei virise.

See on minu tõeline elu, mida ei panda tähele. Sest... Tiia ju möllab!!!

Ja möllangi.

Elan. 

Vahetevahel ei saa isegi aru, mismoodi hakkama saan, aga saan hakkama. Ja mulle tundub, et ongi hea, et ei saa aru, kuidas üldse elan ja olen, vastasel juhul poleks enam vist mina ise... 

Aitäh  Hannale ka tänase - õigemine juba eilse vahva õhtupooliku eest.😍     

Kuigi eilegi olid mõned jamad, või mitte just head hetked...   Nagu ikka iga päev, aga siiski  oli hea päev. Pole hea teada, et veevärk jälle uputas... On hea teada, et see on kuiv ja kontroll all. Homme saabub ka abi...  

Esimene sääsk torkas säärte  . Vot nii vara ei  mäletagi olevat ma sääske näinud ...

 33 aastat naeratusi ja pisaraidki poja emana...

Iga päev müstilised killud...

Tahtsime Mirjamiga teed teha, kallasime tassi kuuma vett ja käis üks pauk - tass oli pooleks! Täpselt pooleks, ei ühtegi väikest kildu. Terve laud ja vaip oli kuuma vett täis. Sellist tassi minekut me ei olnud kumbki varem näinud. sel kruusil ei olnud ühtegi mõra ka.

Eile olin üksinda, võtsin taldriku varba vahele ja panin natuke kõvemini maha - ja taldrikust said tuhanded killud! 😀 Oh sa imede ime, ma tatsasin paljajalu üle kildude, et üleüldse põrandaharja kätte saada! Neid õnnekilde sai kokku pühitud vähemalt tund aega. Ja uskuge mind, jalgadele ei tulnud ühtegi kriimu 😀 Hakka kasvõi klaasikildudel kõndijaks 😄

Pagana pihta, mis praegu toimub?!

19 aastatt SINILILLEST, mis muutis mu elu

 Täna on papa sünniaastaspüev.

Täna 19 aastat tagasi sai mäkerdatud esimest korda õlivärvidega lõuendile imeline sinilill. Papale juubelikingiks. Siis ei ,mõelnudki, et sellest maalist muutub mu elu sajaga... Ma ei suutnud isegi mõelda, et see ongi´maal... 

Olen tänulik Pillele, kelle käsul ostsin värvid ja lõuendid - kaks lõuendit oli pakkis - ära´. See 23.märtsi 2006 õhtu tolle aja Novaluxi poes on olnud tagantjärele mõeldes üks parimaid pöördepunkte elus. 10 minutiga otsustasin endalegi ootamatult ja üllatavalt hakata maalima ja elu värvilisemaks muutma... 

Olen hästi tänulik papale, kes joonistas ka eluaeg, kuigi paljju vähem kui mina joonistanud olen ning julgustas kaks ´aastat pärast Sinilille veel maalima... Mäletan, et esimesel maalimisaastal sattusin hoogu, maalisin 17 - 18 maali. 

Aitäh taaskord ka sõpradele, eriti Mellale, kes rääkisid hakka maalima.

 

Mu  aken õites. 

Imeline.

Kuigi mitu taimi kipuvad välja minema... Ma ei saa pihta, mis neil on... Paar nädalat tagasi olid veel elujõus... Eks mõni päev tulebki mul lilledega toimetamispäev ette võtta. Ümber isturada ja nii edasi.

Eks taimedel on oma elu. Häid ja halvemaid aegu... Usun järjest rohkem, et toalilled tunnetavad , kui mul pingeline hetk. Siis väljendavad seda norus olekuga. Samas on lilli, mis säravad topelt. 

Tasakaal. 

Täpselt nii nagu mul. On häid ja halvemaid hetki... Igas hetkes on nii head kui halba...

Hommikul avastasin pangakontolt oma blogile tehtud üllatuse. Mul on väga hea meel, et mind loetakse, Loevad ka need lugejad, keda mina isiklikult ei teagi... Tuhat tänu Ingale  💖

On olnud tõesti seinast seina nädal. Lubasin olla endal ka jõuetum... Vale oleks koguaeg naerul olla, kui on hetki, kus tahaks lihtsalt karjuda... Kui aga neid hetki poleks, kui mõtledki milleks üldse, siis ei näekski ja ei  tunneks, et vaatamata kõigele on siiski palju asju hästi. See ongi õnn.

 

Istun siin...

Tänane esimene kevadeõhtu - täna algas taas uus eriline kevad -  tundub kuidagi pikk, veniv... Hommik ja  päev möödusid seevastu hästi ruttu ja mõnusasti. 

Jälle see talv, mida paljud arvasid nagu igal jumala aastal mitte üle elavat, on ilusti üle elatud. 

Mulle meeldis see pimeaeg, sest mu hing säras. Pimedus polnud pime... See oli imeliselt hämmastav tunne. Akna taga oli palju pimedust, kuid ma ei suutnud seda stressina võtta ega nähagi. Kuigi mõni hetk olin kurvem ja võib-olla ka pahuram, kuid seda mitte ainult pimeduse pärast. Ma armastan kurvana taevast tähti vaadata, ja mõelda,  millisel tähel elab Väike Prints roosi ja lambaga ... Seda olen tähte olen välja mõelda püüdnud öid ja öid juba pubekaeast alates. Igatsen vahetevahel  sinna tähele... Aga tähe vaatamiseaeg on minu aeg. Siis tulevad head mõtted... 

Võiksin paljudest argiasjadest blogida veel... Kuid mõte läks lendu... ja kell üle kesköö...

Head ja säravat kevadet! 

Kevadel tuleb tõsist nalja teha!

 

Isikliku abistajale tore töö

Hei Sina, kes Sa otsid loovat, vaheldusrikast ja inspireerivat tööd!

Oled mõelnud, et mõni tööpäev võiks olla erilisem ja värvikam, armastad teha erinevaid asju, abistades kedagi nii kodus kui ka väljaspool kodu.

Sel juhul on see tööpakkumine just Sinule!

Mina olen Tiia,  kes elab täisväärtuslikku loova naise elu ning ma soovin leida endale isiklikku abistajat, kes abistab mind toimetustega, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule, nii kodus kui ka väljaspool kodu. Kes on keskmise füüsilise jõuga, kes julgeb ratastooli käsitseda, kellelt ma ootan vahetevahel ka minu tõlgiks olemist.

Vastu annan:

• Erinevaid töökogemusi, mis võivad olla nii lihtsamaid koduseid toimetusi, kui ka väljas käimine, sh nii reisimine, kui ka minu varjuna esinemine jne
• Võimalust avardada enda silmaringi minuga koostööd tehes
• Võimalust leida Sulle endalegi uusi tutvusi
• Rahulikku ja sõbralikku töökeskkonda
• Paindlikku töögraafikut 
• Hea töötasu

Töö sobib vabalt nii tudengitele kui ka lisatööna. 

Võib aeg-ajalt lapsed tööle kaasa võtta (mul on mängunurk).

Palun kirjuta paari lausega ka motivatsioonikiri, miks Sa soovid olla minu isiklik abistaja!

Lisainfo tiia@lux.ee või tmloovus@gmail.com kirjutades või helistades 5529317

Tegin ka lühivideo, et näeksid mind ja natuke ka isikliku abistaja tööd.

Võib-olla oled mu tööpakkumist varemgi näinud ja mõelnud, miks ma nii sageli otsin uusi isiklikke abistajaid. Selgituseks võin öelda, et ka isiklikkel abistajatel on oma isiklik elu ning nad on andnud ja annavad endast parima mullegi.

Rõõmuga ootama jäädes!

 Üle saja aasta istun voodis teki sees ja olen arvutis. Seina lamp põleb. Nii mõnus. 

Enamustel võib tunduda selline tekki sisse mähitud olemise hetk tavaline. Iga õhtune. Minule mitte. Lihtsal vajadust. Teki ümber enda panemisel vajan isikliku abistajs käsi. See, et kui väikseid mõnusate näidete asjade juures on mul vahel vaja lisakäsi, et tunda end väga koduselt hästi ja olla ka ratastoolist mujal konutamas, kuid mitte pea norus. Mõnulen hetkel ikka täiega. 

Ja arvan, et olen seda ka väärt. 

siis on õhtuid, kui abistsja ööbib siin ja mina saan olla, kuidas tuju parajasti on😉 Pisiasjadestki algab hea olemise tunne ja täisväärtuslik elu. 😍 Aga ka magus uni hommikuni...

See elus kohal olek

 Mõtlesin enne, et võiksin pikalt  ja pisut mõttekamalt kirjutada, mitte argipäeva tavalistest asjadest... On olnud see nädal päris palju mõtlemist mul...

Arvasin eelmine novembris, et  selle aasta IAT pikeneb hindamata, Öeldi valla pooltki, et nagu otsus tehti... Ikkagi hinnati.  Õigemini täitsin osaliselt hindamislehte. See isegi meeldis mulle. Sain täpselt end kirjutada - ei paremana ega halvena. Täpselt sellisena nagu olen kohal elus iga hetk. ´Mina endana. 

Muie suul täitsin.

Kohati tundus mõttetu jaburus. Hullem kui töövõime ja puude hindamine...  Numbrid 0-st -10-ni määravad inimese füüsilise olemise. Tihti mõtlesin, et mina ei mahu kuidagi numbride vahemikku. Näiteks minul on kõik normaalsed, ma ei kasuta mähkmeid ega potitóoli, sest ma üksi olles juba ei saaks kasutada ja pole ka vaja. Aga mul on oma nipp, et üksi olleski ei jää ma hätta. Selle avastasin juba noorena. Ja kas üleüldse pissimine ja kakamine määravad oluliselt iseolemise. Minu meelest need toimingud vägagi inimlikud. Just minu varianti ei ole võimalik numbrites väljendada. 

Sain aga teada, kui numbrid ütlevad, et kui vajan 24/7 kõrvalabi, siis on hooldajad, mitte isiklik abistaja. Küsisin sotstöötajalt, külastas mind veerand tundi, veel üle, kuidas ei saaks 24/7 abistajat, aga hooldajat saan, mis vahe see on... Minule on siin oluline vahe. Abistaja olevat ühiskonnale kulukam. Mina siis küsisin, kui mina olen abistajaga tulutoovam, mis või kes on ühiskonnale kasulikum... Vastus mulle ei meeldinud. Oli segane.  Millegipärast arvan, et tuleks mängu hooldekodu...   See on siis kõige mugavam ja harjumuspärasem kogu ühiskonnale, sest on nagu hooliv... 

Soovisin veel arutada sotstöötajaga IAT teemadel. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta lihtsalt ei või oma arvamust öelda....

Mul UPS. 

Mina olen ikka oma elus kohal. 

Kui mul kellegiga pole arutada, siis iseendaga ikka saan arutada, kuidas edasi kulgeda.

Tõenäoliselt IAT uus leping saab jälle aastaks olema, tagasiulatavalt 1. märtsist. Veel pole saanud allkirjastada. 

 Mina vajan kõrvalabi iga päev. Saan ilusti ka mõni päev ise hakkama, kuid pean eelnevalt pisikesi tavaasju ette mõtlema, et need saaksid tehtud. Juuksed kõvemini patsi... 

Mina vastutan iga hetk iseenda eest. 

Mulle lihtsalt sobib see endaga olemine. 

Jah, ma ei saa minna alati sinna, kuhu olen plaaninud. Tänagi jäi üks käik ära. Abistajal on laps tõbine. Mõistan ju. 

Olen aru saanud, et ma ei või sattuda nii väga abistajatest sõltuvusesse. See oleks väga kerge. Aga siis ma poleks enam endas kohal. Mõtlen nii. Mul pole ka abistamistunde üle liia palju. Aga mina elan siiski 24 tundi ööpäevas, magadeski ´hingan ju. Ükskõik, kes mul kõrval on või ei  oleks - isiklik abistaja, hooldaja, lapsed... armuke... Ma siiski hingan ja elan iga hetk. 

Nüüd on  küsimus selles, kuidas elan ja hingan. 

Kas lusti ja säravalt, lahendates ettetulevaid probleeme, olles inspiratsiooni allikaks teistele, olla parim iseendale ... või oodata lihtsalt hääbumist... See viimane pole minu jaoks. Olgu mis on, kuid enda surma jalad seinal oodata, on mõttetu... Surm saabub niikuinii õigel hetkel. Ja siis tahan öelda: Mu elu on olnud vägev...

Võib-olla mu eluülesanne ongi olla mina ise ning näitada , et pisut teisiti saab  ka säraga elada. Olgugi, et vahetevahel tulevad raskused, takistused, hirmudki.... Neid saab läbida rõõmsasti. 

Ma armastan elada.

Olen sellest viimastel aastatel aru saama hakkanud. 

Seni kuni suudan olla iseenda võitja, ma rallin elus. 

Kuigi sõna "võitja"  mulle ka ei meeldi enam... Parim olla parim versioon iseendast ikka, Lihtsalt kulgeda. Printsessina. 

Füüsilised abivajadus ei takista olla täisväärtuslik inimhing. Selle kuldvõtmeke mul ongi isiklik abistaja.  

See postitus läheb natuke labama... Pole hullu aga, loodan... 

Praegune aeg on hästi oma hinge ja vaimu hoidmise õppimisaeg. Väga paljud rääkivad sellest. Minagi. Samas tunnen, et erivajaduistega inimhingel on topelt keerulisem hoida oma hinge ja vaimu.  Ta peab tõestama kogu elu,  et ts on elus kohal inimesena.

Algav nädal tuleb mul põnev. Pean otsima üles taas kõik oma  julguse, et edasi minna...

  Head uut nädalat.

  Kõik läheb hästi, kuigi tuleb ka kindlasti keerulisemaid hetki,     

Õnn voodis

Vaatasin hommikul kella 9 ajal, keeran ennast, järsku tunnen et vasaku jala suure varba küüne juures teravat valu... Mõtlesin, et mis pagan, see nüüd on! Tõusen, käin WC-s ära, siis vaatan juhuslikult varvast - ja oh sa ime - varvas ja küüs punane! See tähendab, et verine! Puhastasime ja panime plaastri. Siis jõudsime Mirjamiga voodit vaatama, mis seal teki all õieti teravat oli...

Leidsime voodist ilusa õhukese roheka klaasikillu! 😂

Minu pea ei võta seda müstikat kinni - kuidas sai klaasikild voodi! 😀 

Õnn voodis! 😄 

Aga tõsisemalt, et isegi omaenda voodi on ohtlik värk! Mitte kunagi ei tea, mis seal võib juhtuda! Hea oli et hommikul isiklik abistaja olemas. Sai voodi ilust üle vaadatud. Vastasel juhul oleksin pidanud täna öösel jälle klaasikilluga magama, seda ma ei oleks tahtnud! 

Lähen trepikotta postkasti vaatama lootuses leida armastuskirju, kuid nende asemel leian pilliroost joogikõrred! 😀 Päkapikud käivad jaanipäevani! Või äkki oli salajane austaja... 😂 Mina armastan neid igal juhul, kes see iganes ka on!

Naise pidu

 Linnas käidud. Kõige tähtsama asja sain kätte - küünla ja viiruki kandiku, kuhu saaks panna ka kohvitassi või muud. Selle tegin oma kättega Kristi kättte abiga TransUnity Akadeemia jõulupeol pea kolm kuud tagasi. Kandik oli vahepeal värvimisel... Mõni aeg tagasi jõudis Pärnumaalt Tartusse... Nüüd särab uhkelt mu laual 💖😀  Minu meelest imeilus savist kunstiteost. Seda enam , et see on esimene kaitsetus saviga... 

Kinkisin iseendale tulpe ja tordi. Noh, kui pole  mitte kedagi, kes kingiks, siis üks inimene ikka võiks kinkida midagigii niisugusel päeval nagu naistepäeval... Mina ise.😍 

 

Head meie päeva, naised!

Head naistepäeva, ka teile mehed!

Mina olen hetkeel üksi. Loodan, et varsti lähen linna... Niisama. Võiks teha iseendale väikese üllatuse. Olen seda väärt , arvan. Ehk kohtume ka kuskil...

Ausalt olen poolel teel üllatusega... Ehk on üks suurimaid üllatusi, mida saan iseendale teha... Kui vaid põnnama ei löö, kuid ma ei usu väga, sest olen  poolel teel....   

Üllatage end hästi. Muutke üllatustega oma elu 💖

Naine on alati üllatav.

Ma ka.

Hommikul tehtud video kodust

Vastlapäeva vahukoore möll

 

Tänase vastlapäeva puhul lume puudumise tõttu liugu ei saanud küll lasta, kuid vähemalt sai vahukoorega möllata! 😄 Tegime ise südamekujulisi ja kandilisi vastlapäeva maiuseid. Kokkamise käigus lasime Bongol keelega mu varbal vahukoore peal liugu lasta! Siis ta avastas et salaja saab mikseri labasid ka limpsida! 😋😋😋

Vastlapäeva saiavormi-kook kohupiima ja rabarberimoosiga ning pealt vahukoorega! Välja tuli imehea😋

 Tuleb uus... Tulenata uus ei jää....

Kevade õhk lõi nina ka Palal...

"Pühade imega aastavahetusse" heategevuskontsertide tulemused

 

Täna, just praegusel hetkel, sain teada, kuidas jõulutuur läks... Siiani ma täpselt ei teadnud. Kuigi mind endki huvitas väga, kuidas head inimesed mind toetasid.

Ausalt ka, laval maalides ma ei mõelnudki heategevusele,  see tähendab ei mõelnud, et keegi toetas pileti ostuga minu unistust teha galerii ja ateljee... Tegin vaid südamega tööd maalides. Mõeldes, et mina ise toetan sedasi Eesti inimesi, et mõnigi  ssaks kord rõõmu osa galeriis... Et suudan tagasi anda rõõmu või rõõme vahetada... 

Ma tegin tööd.

Nagu kõik esinejad.

Ja üheltpoolt aimasin ka, et kontserditiimiga võtsime kõige hulljulgema ja suurima unistusi, kuigi mul oli ka palju väiksemaid olulisi soove samuti... et olla hea kunstnik... 

Aga sai ateljee - galerii valik tehtud. 

Ega kellelgi polnud aimu, ja ei ole nüüdki aimu, kui kalliks läheks üks  korralik ligipäästetav kunstisaal. Kirjutasin veel tiimile, millisena ma näen galeriid, kuhu kõik saaks tulla ja olla vabalt, naudita... Selline väike hubane... 

Toetaja piletitest sai  kokku 720  EUR, millest 5% läks Piletilevile. Mina saan 684 EUR. + oksjoni raha 1815 EUR + raamatu müük 185 ja Pärnus andis keegi härra mulle isiklikult 20 EUR. 

See on minule raha. 

Tuhat tänu kõikidele, Narva - Tartu - Pärnu - Tallinna inimestele, kes mind toetasid. 💖💖

Kindlasti see summa toetab mind oma unistuste teel, et jätkata soovide ellu viimisel. Võimas äge algus on teie kaasabil tehtud.  Kuid ilmselgelt tuleb mul käia veel pikk tee ja panustada palju oma loovust. 

Kõik on võimalik. 

Ja veelkord suur aitäh tuuritiimile, et soovisite just minuga tuuritada... Abivajajaid on meil palju. Tihti ei osata küsida või ka anda... 

Topelt raskem ja  keerulisem on inimesel ratastoolis iseend aidata ja kõrgemale tõusta, et ta saaks olla ise kellelegi inspiratsioon...   Mina vähemasti püüan seda. Mitte olla puude ohver... Vaid rõõmsasti iseenda aitaja, inspiratsiooni allikas... Võib ju olla, et sellepärast valiti mind sellele jõulutuurile... Ma ei tea... Sain rikkamaks  lava kogemuste võrra, mida poleks iial saanud, kui oleksin keeldunud minemast tuurile.

Tulevad uued tuurid. 

Töised.

Usun ja loodan.  

Kõik elu on imeline.

Taas kevad algamas...

 Igavene küsimus - kuhu kaob aeg... Või mis on aeg... 

😃 Arvutasin üks hetk, mitu päeva olen üldse  elanud... 21760 + mõned päevad peale...  Kas  pole kummaline - aastaid tundub nii palju elatud olema, kuid päevi kuidagi vähe... Minule tundub see vähemasti nii... Näib küll, et päevad lõpmatud, kuigi teame, et aastas 365, liigaastas 366 päeva, kuid ometi tundub päevi aastate jooksul lõpmatud... Sama on tundidega, minutitega... 

😉   Kui sedasi arvutada ja mõelda, siis saab selgeks, et tõepoolest  on vaja iga hetk elada sajaga. Mitte ka mõeldes eriti vanusele, mis on lihtsalt üks number... 

Mul polnud arvutades igava võitu... 

Jäin lihtsalt elukulgemisele mõtlema.

Kiirustamisele...

Kuhugile tormamisele, kuid kuhu, kes teaks täpselt... Arvame,. et elu on otsatu virrvarr ja miskit ei jõua ära teha... 

Mul on kurb, et ma ei suuda nii kiiresti omi mõtteid kirjutada, kui kiiresti nad tulevad... ja lendavad jälle  universumi...

Aga kindel on see, et kevad ja valgust saab taas olema. Pimedus saab taas otsa... Minu jaoks on ka viimasel ajal pimedal ajal valgus ümberringi ja enda sees vähemasti. Valgus ja sära on siis, mida vähem on enda sees masenkat ja stressi, negatiivseid hirme ja muid prahte, mida endasse pole mittesugugi vaja... 

Usun, et see uus kevad tuleb taas enneolematult kordumatu nagu olnud kõik kevaded. Päevad neis... 

Head kordumatult olemist!

Kuigi palju püsib samasugusena, kuid iga hetk on ikkagi uus ja kordumatu. Seda tuleb ka  tähelepana...   

Justkui avatud...

 ... galerii ehk 95 näitus. 😀

Aknad - uksed avatud, kui ma ise olen  kodus 💚😀😉

Oli maalide majandamisepäev. Tõesti mu elamises on vist kõige rohkem maale ja joonistusi, kui miskit muud. Paiguta asju, kuhu ja mismoodi, ikka jääb ruumi  väheseks...  Maalidele... 

Saigi taas Toomase ja Mirjamiga pisigalerii loodud... 😀 Seni kuni saan suurema ja uuema...

Peegelpilt eile

 

 

 Mul on olnud armsalt lahe nädalavahetus.

Ja algas uus aastaring. 

Ma usun, et tuleb hästi põnev ja enneolematu.

Käisin sõbranna Monikal külas. Suure - Jaani spaas ujumas. Seekord esmakordselt olin spaas Hannaga, muidu olen käind Kristiga. Olin väga veendund, et Hanna saab vees minuga hakkama.  Saigi.

Ja Monika oli õnnelik ja tänulik, et tegin ettepaneku minna spaasse, mis on ta kodu juures. Ta polnud  seal käindki... 

Pärast spaad veetsime hubase hilisõhtu Monika kodus. Kass Nurrik oli mu sõber.

Veel tiirutasime autode jäärallilt läbi Võrtsjärvel.

Mul oli üks salasoov teilegi küünalde puhkudes, kes te olete soovinud häid soove - aitäh, et saan olla teile omamoodi olemas 

Sünnalaul täna õhtul

 

Algas nädalavahetus iseendale olles kallitega...

 

 Täna on olnud hea asjalik päev. Minule suht tavaline, kui saan käia ja olla, toimetada kuskil mujal, kui aind kodus. Niisugusi päevi võiks olla vaid vahel rohkem... See oleks igati normaalne ja loogiline... 

Isikliku abistajale Katrinile oli esimene selline tööpäev. 

Me saime hästi hakkama. Mul oli mõni hetk tunne nagu oleks Katrin juba pool elu minuga olnud. Mind abistanud... 

Käisime poodides.  Paki järel... Siis veel mamma ja  tädi Vaike juures hooldekodus. Viisin neilegi oma sünnipäeva rõõme. Ei saa ju mõelda, et rõõmu tuleb sünnipäevalapsele anda... Ka vastupidi  tuleb jagada rõõmu. Võib sünnipäevalapse oma väike siiras rõõm ongi hoopis õnnelikum ja tänulikum 💗 

Õhtul sai värvitud mu juukseid. Seekord Katriniga... Olingi juba natuke närvis, kuidas saan juuksed korda oma päevaks... Taaskord ütlen, ei või närvi minna enne õiget aega. Võib-olla ei tulegi paanikat ja mis siis saab... 😂 

Tänasse mahtus palju head. Ja väheke ka kurbust...    See on elu.

Homme lähen rallima... Ehk kohtume kuskil Suure - Jaani pool...😉😊

Maalide saadetis pühalikult käes

 Eedeni postkontorist sain paari´minutiga maalid kätte. Kuu aega närvikõdi ja jauramist Omnivaga ja olidki käes. Lõpp hea, kõik hea!!! Hea uude näituste algus...

Taas on saabumas aasta kõige minulikum päev 😋 Jah, arvate õigesti, kui arvate, et see on minu sünnipäev!!! Ei ole oluline, mis number ID-l.... Mina nagunii ei tunneta omia vanust. Päris ausalt. Muml on oluline läbi elu minek rõõmsana, säravana, loojana... Hingena, mis on alati noor... 

Olen elus ühte ja teist loonud. Palju pooleli. Loomisel. 

23. veebruari kella 23.59-ni soovin pakkuda oma raamatut "Kohvi jalaga, palun..." ,  inglise keeles "A caffee by foot, please..". ja kalendrit "Loov 2025" väga sõbralikku sünna hinnaga.  Raamat 5 € + kalender 5 € + postikulu. 

Kindlasti on neid, kes pole veel mind lugenud või kellel pole seinakalendrit või neid, kes otsivad kellelegi kingitust. Tõsi, aasta juba pikalt olnd, kuid kalendri väärtus on minu joonistused/maalid ja mu tõeterad, mida võib vaadata ja lugeda ka aastate pärast. 

Tellida saab kirjutades või helistades mulle 😍

Tänud, kui teeme üksteisele rõõmu😍

See Omniva - 2. osa

Tänase seisuga olen targem - maalide pakk ootab Tartus, poolel teel koju! 

Vahepeal oli mul jätkunud Omniva tolliagentuuriga. Lõpuks, kui ma juba natuke rohkem vihane olin ja tegin selgeks, et tegemist ei ole ekspordiga, vaid minu oma maalidega ja  mul ei ole tõesti alles 3,5 aasta tshekke, et mina olen maalid Liechtensteini saatnud , kuid mina ise saatsin... Sellega õnneks jäeti rahule. Toll laskis maalid läbi. Nii näis vähemasti...   Siis oli paar päeva vaikus. Eile helistasin Omniva infotelefonile, et millal ja kust saadetise kätte saan... Hästi sõbralik klienditeenindaja arvas, et lähiajal, täna - homme liigub Eedeni postkontorisse. Kümme minti pärast helistamist tuli sõnum, et maalide pakk on Eedenis... 

Sai naerda.

Ehk olin kannatamatu... Aga homme saab kuu, kui maalid Eesti jõudsid... Väljamaalt tulid Eestisse umbes nädalaga...

Homme püüan pakile järele minna.

Saaks täitsa uue näituse teha kohe 😉

Riidekapi teraapia

Riidekapi teraapia on kättesaadav igal ajal. Täiesti tasuta. Vaja vaid tunnetada hetk, kui kogu maailma kära lööb üle mõistuse. Võta rahulikult kapp pea peale. See tähendab, kõik riided välja. Panna veelgi rahulikumalt riided ükshaaval ilusti tagasi. Mitte millelegi mõeldes. Mõni riideese lihtsalt teda tänades visata ära  või mõnda võta lapiks... 

Kapp saab korda. 

Hing saab rahu ja jälle korda. 

Maailm saab säravamaks.

Mina teen seda teraapiat aeg-ajalt, kui jooksen kokku. Tänagi tegin. 

Proovige ka!

Täna on 17. veebruar

 See kuupäev 34 aastat tagasi muutis mu elu palju - palju... Ja aastast aastasse saan olla õnnelik ja tänulik, et võin olla ema ühe kallile tüdrukule...   Tean, on olnud nii häid kui ka halbu keerdkäike... Aga enda meelest, (olgugi, et see võib - olla kõlab ninakalt) olen rahulikult ja tänulikult uhke, et olen elu loonud ja andnud oma väikese osa Merilile, et ta looks enda elu . Küllap ta teeb iseenda elust meistriteose, mida mul kaugemalt hea vaadata ja piiluda, tunnetada... Emad seda teevad ikka. Salamisigi soovides lastele õnnerõõme. 💖

Täna kohtusin kahe uue sõbraga. Kertuga, temaga küll õigupoolest teistkorda. Sest ta oli kaasas, kui ta emme käis kuu tagasi töövestlusel. Ja kohtusin Koer Joosuga. Katrin pabistas küll, et tuleb hull päev. Rahustasin, et siin on olnud rohkem lapsi ja loomi... Kõik sujus hästi. Oli nunnult vahva päev. lõpuks juba saime Kertuga suurteks sõpradeks. Mu ratastool ja kõrvarõngad on alati huvitavad mänguasjad. Päris mänguasjad pole ju nii huvitavad, Kuigi Kertu mängis hoolega ka nukudega.

 Koer Joosu ja Kass Bongo hoidsid ilusti dkisantsi. Joosu oleks ehk veel Bongoga mänginud, aga Bongo mitte. Turritas aeg-ajalt. Joosu tundis end nagu kodus.

Kui mul muud ei jätku või pole, siis lapsi ja loomi jätkub ja on alati. Omi ja võõraid. lõpuks kõik omad💖😀

Täna oli laulutundki. Ahjaa, kui ma nüüd õpitava laulu selgeks saan, siis usutavasti üllatan veel kõvasti paljusid. Mina ise olen üllatanud, mis laulu Saksa ise seekord valis mulle. tavaliselt valin mina laule... See laul pole isegi eesti ega inglise keeles... Ma olen ise põnevil. Nüüd pean kõvasti harjutama... Paar nädalat olen kuidagi iseendaga viilinud.

Eile õhtul olin üle pika aja päris masenduses. Tunnistan ausalt. Küsisin, kellele mind vaja... kõik näis nii mõttetu... tühine... Oleks siis veel raske... Ei, lihtsalt mõttetu ja tühine...

Siis sain jälle aru, et mind on vaja mulle endale.

Eilseid pisaraid oli ka vaja. Et täna edasi särada... Säraminegi on vahetevahel raskelt kerge töö, kui on armastust tulvil... 

 

Iseendale iseendaga

 Tundsin, et soovin olla omaette. Ei, mitte üksi. Sest omaette olemine pole veel üksi olemine. 

Pool laupäeva olen olnud omaette. Koristamistuhinas. Mulle meeldib vahel ise koristada... Abistaja kätte abi on hea, kuid vahel - mitte halva pärast öelduna - väsitab see mind... Kui omaette koristada, olgugi, et mul läheb topelt aega, siis saan mõelda endamisi selgemaks segaseid ja selgemaid tundeid, mõtteid... Lihtsalt olla. Et ma ei pea kedagi teist juhtima. käskima, vaatama, kella jälgima... See ongi vahetevahel päris keeruline püsida iseendas samal ajal, kui pean tähelepanek olema lisakätele...

Inimene vajab ikka endaga olemist.

Kuigi ma olen samas palju üksi... Kuid ka üksi olemise ja üksi olemise vahel on vahe. Seda peab ka tunnetama ära. 

Kuna on olla olude sunnil üksi... Kuna ollagi enda soovil üksi...

Ja kuna aasta alguses on tohutult palju igasuguseid asju juhtunud või ka veel poolikult juhtunud, siis oligi rahulikult mõelda, mida ja kuidas edasi... Olen tänulik, et mu ümber on elumöll, nii hea kui ka veidi keerulises karusselllis. Ma ei saa öelda, et veidi halvas võtmes. Kõik on mind õpetanud. Ehk tugevamaks teinud. Heas mõttes ka ahnemaks teinud, et veel ja veel unistada soovida suuremalt, Püüda rohkem. Mitte jääda kinni...

Eile oli sõbrapäev... Mõtlesin sõprusele... Teate, mul vähe sõpru... Häid tuttavaid ja isiklikke abistajaid, kes on väga sõbralikud, palju palju, kes omamoodi on kallid sõbrad. Sõbrannasid on kolm ... neli... ammust ajast... Sõpra aga polegi... Ammugi ´teda, kellele võiks öelda, et mul üks ja ainus hetkel... Eile oli tegelikult armunute ja armastajate päev. Meil sõbrapäev... Sõprusest sünnib ka armastus. Aga mina ei ole ammu tundnud armumistunnetki... ,Mõtlesin, mis suhet soovin ja kas üldse soovin... Teen pidevalt, et peikad ja mehed... aga ausalt ma ei mõtle tõsiselt... Ometi igatsen mõni hetk tõsiselt head suhet, kuid ma ei tea. mida... Mulle meeldib olla ise ja vaba... Kuid suhteski saab olla ise. Kes siis veel olla suhtes, kui mitte ise... Inimene on või peaks olema iseendaga suurim sõber. Kas mul on peret... Tegelikult pole ju... Kõlab jaburalt. Aga näiteks lastel omad elud ja pered, mis on igatpidi normaalne elukulg... Mina aga olen ise. Üksinda... Kas tunnen puudust millegist... Ei ja jaa...

Algab taas imeline nädal, kus mõelda rohkem iseendale... Tagatoa aknal on jõulukaktuski ühe õie mu rõõmuks avanud... Nagu veebruaris ikka...             

Omniva on see

Üle mitme aja saan tunta Omniva rõõmu jagamist Omniva   moodi 😋 

VDMFK ehk eesti keeles ja lühidalt  maalimisühing saadab iga vana lepingu lõppedes kolme aasta maalid mulle tagasi, mis mina olen saatnud neile, et olen teinud tööd st tööd. Niiviisi ka seekord. 

Nagu aru saan on maalid Eestis juba 21. jaanuarist. 

Siis volitasin Omnivat tegelema tolliga. 

Aga selgust pole ikka veel, kust ja millal ma omaenda maalid kätte saan ja kas üldse toll laseb nad läbi. Kirjavahetus  venib teosammul. Täna sain ekirja , et ootavad tagasisidet - millele, ei tea, ei saa aru ma. Üks asi on kindel, vist, et hoiustavad saadetist 26. veebruarini Omniva Tolliterminaalis. Kuid ei ühtegi aadressi ega telefoninumbrit... Saan nagu aru, et nad ootavad minult kui saajalt mingit dokumenti veel , mis veidi hämming... Õnneks mul on saatja saadetiseleht... Jälgimisnumber viimaks näitas, et saadetis on tollile esitatud juba jaanuari lõppu päevil... Huvitav, kas ametlikus suhtluses ei ole võimalik konkreetsem olla, miks nad tahavad  ekspordidokumente omaenda maalidele... Sorry, ma ei saa aru...

Olen saanud kolm - neli  korda 17 aasta jooksul väljamaalt maale tagasi, kuid sellist asja pole olnud.  

Eks ma järgmine helistan kuhugile, ja pöördun ka oma ühingu poole. Küll saan maalid kätte...

13. veebruar...

..., meenutab armsaid hingi, keda ei ole enam ammu siin... kuid südames on nad igavesti... 

 Iga hetk ma ei mõtle Karelile, kes oli imeline hing ega Kass Pätule... Kuid siiski on sügaval südames mul igavesti... 

Veebruar on olnud hästi rõõmus kuu... Viimastel aastatel aga ka hästi kurb kuu... 

See postitus on 5500 mul blogis - rõõm tänases hetkes...

Kaks äridaami kohtusid täna VCafe's. Ajasid laua taga ärijutte.

Minu üks lemmikumatest kohtadest on kuidagi ära vajunud...Vanasti ikka päris tihti seal käia, aga nüüd enam nagu enam ei tõmba... Aga üks asi oli hea - Latte kohv oli ikka normaalselt kuum 😀 Teenindus oli hea. Head hinnad, head söögid, aga kõht jäi tühjaks! Silmailu oli rohkem 😛

Veel sõitsin bussidega, juhid olid täitsa normid! Naljakas oli see, mulle tundus et ainult ühes bussis oli praegu ratastooli kohal turvavöö, kuigi neil on see ette nähtud. Aga Hispaanias ei olnud ühtegi vöökohta ka! Tegelikult, kui on turvaline sõidustiil ja kui toolil on head pidurid, saab ilma ka hakkama. Mõtlen seda veel, kui ongi ohuolukord, sis ma kahtlen, kas kinni olemine midagi päästab... Mina alati enne sõitu, ükskõik kas autoga või bussiga mõtlen ja soovingi et kõik läheb hästi!

Täna oli päev, kui üle pika aja proovis mind trepist alla viia uus abistaja, Rainer. Kui me alla saime, siis kommenteeris et see oli õudukas 😂 Minu jaoks see ei olnud üldse õudukas, sest ma panin igaks juhuks veel Mirjami ette turvama ja saime täitsa ilusti alla! 😊 Ei saanudki aru, kelle jaoks see õudukas oli 😀

Tean küll, et esimene kord ongi kõikidele hirmutav. Ja on neid, kes teist korda ei julgegi. Aga palju rohkem on neid, kes ajapikku hakkavad lihtsalt eirama ka ka kaldteid, kui on trepp, mis läheb otse ja kaldtee läheb ringiga või on ohtlikum kui trepp. See on siis kui on ratastooliga trepist käimine väga käpas. Viimane selline näide, kus oli trepp ja kaldtee läks ringiga, oli Narva kontserdimajas. Kusjuures me Hannaga majja minnes üldse ei näinud kaldteed! Ära tulles hakati meile ütlema vene keeles, et meil on ka kaldtee, olge head, ming sealt! Hannaga lõpuks läksimegi kaldteed pidi, auto oli trepi ees ning kui saime kaldteelt tuli ilus porine muruplats vastu! 😂 Siis lihtsalt kõndisime üle muruplatsi auto juurde. Treppist alla tulles oleks jäänud ratastooli kummid vähemalt puhtamaks ja me oleks palju kiiremini saanud autosse. See on ainult minu puhul, et ma võin valida treppide ja kaldteede vahel valida. Tahan sellega ainult öelda, et tihtilugu ei mõelda, kuhu ja kuidas kaldtee teha.