Sooviks praegu aknal istuda nagu Riias hotellis... Üle kuu tagasi...
Ja mõelda elu üle järele.
Sedapuhku mitte pahana, vaid heaga...
Jõulukuu esimesed päevad on olnud vaiksed ja hästi mõtlema panevad, toredad, vahvad, ka töökad...
Nii et, kas ongi päevad olnud vaiksed... Mina vist olen ikkagi harjunud mõtlema, kui molutan päeva nagu eile lihtsalt niisama maha, siis ei olegi justkui mitte midagi teinud...
Aga on hoopis vastupidi.
Molutamine on töö. Teen näiteks kohvi. Mul läheb pisut kauem aega kohvi tegemisega nagu iga teise toimetusega. Kui üksi olla. Või see tundub nii... Mul on oma kiirus. Igalühel on meil oma kiirus ja aeglus. Need on suhtelised mõisted. Kiirus. Aeglus. Kuid see selleks hetkel. Kohvi tegemise juures on mõnsa mõelda igasuguste asjade üle. Unistada... Vahel ka meenub täiesti lambist asi, mida olen unustanud teha, kuid samas tahtsin mitu kuud tagasi teha... Siunad iseennast. Siis naeratad, et pole ju hullu - saab veel teha. Teha veel ägedamalt.
Nii naljakas, kui see pole, vahel annab niisama ja ka üksi olemine julgust juurde.
Paljud on pärinud, kuidas saan üksi hakkama... Siin kohal kehitan õlgu. Ja vastupidi ka, paljud näevad, et ma ei saa ju teha absoluutselt midagi... Nende mure.
Mõtlema paneb, et vahel tundub , et ollakse kadedad minule... Seda palju tundnud ja tajunud. Mille peale... Ma ei mõista. Tõesti ei mõista. Lihtsalt mina olen läbi elu kulgenud sellisena... Peale hakkajana... Ma isegi ei ütleks nii. Mulle meeldib teha, armastada eluhetke... Ja ei kujutaks end teisiti ette... Minu ümber on olnud ikka alati minu inimesed, kes kauem kes vähem...
Jätkan mõni teinekord.
Hetkel jooksin kokku...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar