neljapäev, detsember 12, 2024

Kaldteel olla on siiski imeline...

 Täna tuli jõulupuu tuppa. Nagu ikka päris ja ehtne kuusepuu. Keskmise suurusega, hästi pika ladvaga,  Sai oma nurka. On veel ehtimata...
Olin seda elevuse rõõmu kuusepuust oodanud... Ootad ikka. Olgugi iga aasta on ootustunne teistsugusem... Praegu mõtlen rohkem lastele, et neil oleks rõõmuga koos minuga ja vastupidi.
Kass Bongo uuris rõõmsasti kuuske.

Kuid olen pisut kurb olnud paar viimast päeva... 
Olen avastanud, miks minu sees ja minu paberilehtedel on pikemalt aega kaks märksõna KALDTEE HINGENI... Sellise pealkirjaga saab olema mu uus raamatukene. Seda tean ammu.
Aga tabasin ära, kui keeruline on mul kui erivajadustega naisel (inimesel) luua kaldteed iseenda ja oma tunnete vahele, et olla ise... See tunne on mul lapsest saadik olnud, et oma abivajaduste tõttu, ´ja üldse puuete pärast pean olema nö kukku pai... Jah,  ólengi üdini positiivne. See on minu loomus, tõenäoliselt sünnist kaasa antud hea and, et kõike näha eredas ja heas valguses.
Kuid vahel sooviksin minagi ka oma eitavaid või pisut pahameelseid tundeid välja lasta... Ja siis tunnengi, kuidas kaob imeõhuke kaldtee minu tunnete ja maailma vahelt... Tiia rahune, mis sul hakkas, ära ole nii negatiivne jne jne jne... 
Jumnel küll, minuga pole midagi viltu. 
Lihtsalt mõni asi võib ka mul üle keeta. 
Ka see, et ma näitan vahetevahel oma paha või kurva meelt on ju positiivne. Normaalne. Ma ei teeskle. 
Ma tahan ausalt naerda, kui naeru´ koht on. Ma ei suuda teeselda head rõõmu.
Ma tahan ausalt nutta, kui nuttu koht. Seda tuleb järjest vähem ette. Kuid ilma pisarateta poleks ka elu. Siis ei näeks, kui pagana hea on elu. 
Kuid küsimus on selles, kui tugev või nõrk on kaldtee omaenda hingeni... Kas julgedakse usaldades  end olla tõesti ise, või... kukkudakse kuhugile ja mängidakse kedagi teist, et üleüldse ellu jääda... Vot, see küsimus on minuski... Vähem, kui aastate eest, siis ma ei osanud selliselt   sõnastada, kuid sügavalt tuleb aeg ajalt kummitama mind. See on nagu kummitus, millega on vaja sõbraks saada ja siis mitte tunta vastikust, et miks vahel olen ka pahur...
Seesmise rahu ja sära kaldtee loomine maailma vahel on ühtaegu võluv... Iseenda loomine...

Aga siiski on hästi ju. Kas just absoluutselt kõik on hästi, kuid enam - vähem kõik on hästi. 
Päkapikud  teevad andmiste ja saamiste rõõme. 💖


Kommentaare ei ole: