kolmapäev, detsember 04, 2024

Väga möllune päev oli

Kuna teadsin, et päkapikud toovad koju vaiba, mille leidsime suve alguses ühe prügikasti kõrvalt. Seda sai pestud ja kuivatatud vihmaga, loputatud ja jälle kuivatatud. Kellegi koer oli lihtsalt kellegi korralikule vaibale kakajunne jätnud! 

Mul ei piinlik sellest kirjutada. Mina sain päris ilusa vaiba, natuke rohkema vaevaga. Praegu kui ma kirjutan, on jala all nii soe ja pehme. Nii suurt ja heledat vaipa mul polegi kunagi olnud. Arvan, et vaip on kah tänulik, et sai uue kodu! Ja tuba sai jälle natuke ümber tõstetud.



Kass Bongo oli päev otsa segaduses, et mis toimub... Ronis võimalikult kõrgele, et ülevaade saada. Lõpuks kui vaip oli maas, siis ta pikutas liikumatult maas. Ta vist arvas et vaip on talle toodud 😂 Miks ka mitte? Kui vahel juhtubki, et ta võib vaibale oksendada, saab ära pühkida!



Minu aknalaud on jõulukaktuse õisi täis! Neid on ikka väga palju, roosasid, punaseid... Nii nii ilus!
Oli möllune kodutunde loomise päev! Kuigi kodutunne on mul peaaegu alati.

esmaspäev, detsember 02, 2024

Mõelda elu üle järele...

Sooviks praegu aknal istuda nagu Riias hotellis... Üle kuu tagasi...  
Istuda aknal ja vaadata taevast... On küll pime, kuid kuskil ülalpool tumedaid pilvi on tähti... Särab kuusk akna taga... 
Ja mõelda elu üle järele.
Sedapuhku mitte pahana, vaid heaga... 

Jõulukuu esimesed päevad on olnud vaiksed ja hästi mõtlema panevad, toredad, vahvad, ka töökad...
Nii et, kas ongi päevad olnud vaiksed... Mina vist olen ikkagi harjunud mõtlema, kui molutan päeva nagu eile lihtsalt niisama maha, siis ei olegi justkui mitte midagi teinud... 
Aga on hoopis vastupidi. 
Molutamine on töö. Teen näiteks kohvi. Mul läheb pisut kauem aega kohvi tegemisega nagu iga teise toimetusega. Kui üksi olla. Või see tundub nii...  Mul on oma kiirus. Igalühel on meil oma kiirus ja aeglus. Need on suhtelised mõisted. Kiirus. Aeglus. Kuid see selleks hetkel. Kohvi tegemise juures on mõnsa mõelda igasuguste asjade üle. Unistada... Vahel ka meenub täiesti lambist asi, mida  olen unustanud teha, kuid samas tahtsin mitu kuud tagasi teha... Siunad iseennast. Siis naeratad, et pole ju hullu - saab veel teha. Teha veel ägedamalt. 
Nii naljakas, kui see pole, vahel annab niisama ja ka üksi olemine julgust juurde.
Paljud on pärinud, kuidas saan üksi hakkama... Siin kohal kehitan õlgu. Ja vastupidi ka, paljud näevad, et ma ei saa ju teha absoluutselt midagi... Nende mure.
Mõtlema paneb, et vahel tundub , et ollakse kadedad minule... Seda palju tundnud ja tajunud. Mille peale... Ma ei mõista. Tõesti ei mõista. Lihtsalt mina olen läbi elu kulgenud sellisena... Peale hakkajana... Ma isegi ei ütleks nii. Mulle meeldib teha, armastada eluhetke... Ja ei kujutaks end teisiti ette... Minu ümber on olnud ikka alati minu inimesed, kes kauem kes vähem...

Jätkan mõni teinekord.
Hetkel jooksin kokku... 

pühapäev, detsember 01, 2024

Jõuluvanale kiri 2024

Mu kallis Jõuluvana,
jälle aeg kirjutada sulle... Tegelikult soovin kohtuda ükskord sinuga päriselt. Ma pole kaotanud usku sinusse - muidu ma ei saaks rääkida lastelegi, et oled olemas kõige pimedamal ajal oma sära ja soojusega.
Näed, ma olen sind maalinudki, kuigi ei ole sind näinud... Ei julge öelda, kui olen sind lapsena ka näinud. Lapsi on hea lihtne ära petta... Mu viimast näürivanal lapseajast oli minu papa abielusõrmus ja käed, kuid mängisin mängu kaasa. Teadsin, et papa aitab sind, et väikesele mulle rõõmu teha. 
Mängin siiani neid salapäraseid imevahvaid mänge kaasa. Sind üksainus. Rõõmu soovijaid palju palju.... Olen isegi püüdnud sind asendada, olles vähemasti päkapikk...
Aga tõesti igatsen sind näha ja kallistada, tänada sind nende imeliste  üllatuste eest, mida  igal jõuluajal oled toonud ja usutavasti tood selgi jõululaupäeval. 
    Olen olnud hästi printsess iseendale hea. Püüdnud iga hetk parim. Ka keerulistes olukordades. Arvan, et tead küll, milline olen. Alati leian häid lahendusi ja lõppude lõpuks rõõmu. 
     Võib - olla tundub ka mulle endale, et galerii ja ateljee saamissoov on suurim uueks aastaks. Rohkem nagu ei võigi tahta... Kuid soovin, et selle kõigega ka toime tulen edaspidi aastaid ja mul saab olema super tiim. Ainult nii saan luua kestab rõõmu. Seda ei saa pakina kinkida. See teistmoodi kink, kui julgustad mind väljakutseid. Mul pole aimu kah, mismoodi sa seda kingid, kuid küll ma selle kingituse juba ära tunnen.
       Veel soovin telefoni, sest aeg oleks mul telefnide maailmas areneda, mitte kasutada nupukaid. Küll mu varvas harjub puudetundliku telefonigagi. 
 Kõige rohkem soovin armastust igas mõttes ja tähenduses. Et mina ise mõistaks end ja siis suudan teisi mõista. Tervist head endale, oma kallitele. Raha ja  küllust piisavalt ja rohkemgi, et kõik saab hea olema  . Igati südamlikud soovid ju.  Et ei kao säravad loomised. Ja et pühade aeg saaksid kõik kellegagi koos olla.
Salasoove veel mul, tead kindlasti, Jõuluvana. Usun, et kõik kord täituvad... Kui mina ise väga soovin. 

Armastusega
sinu Tiia

NB Loodan, et kiirel imelisel ajal on, Jõuluvana, aega mu blogis sulle kirjutatud kirja lugeda.