Täna põlesid mul küünlad hommikupoole. Sest nüüd õhtul olen üksinda. Üle mitme nädala. Ja üksi olles ei julge ma igaks juhuks küünlaid põletada...
Usun, et hinged andestavad selle tõsiasja minule... Siiski teavad, et mõtlen neile, kes on lahkunud... Läinud kuhugile, kus toimetavad edasi omamoodi...
Seda on vahel keeruline uskuda, kuid järjest rohkem usun, et see on nii.
Ja on tänutunne ja rõõm, et olen kohtunud siin maa pealses elus nendega. Igs kallis ja armas hing on midagi andnud ja õpetanud....
Veel arvan, et nad teavad, kui hästi mul on... Nad on rahulikult kaugenenud... Ma näen unes järjest vähem... Ometi tajun ja tean, et kuskil on keegi, kes hoiab mind,,,
Kõik see on elus nii normaalne ja loogiline... Isegi siis, kui vahel ei suuda nagu mitte midagi universumist uskuda, kuid inimesed on olemas olnud ja surnud...
Leidsin siit oma vana maali...
Täna maalisin pilvi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar