Händikäpp 30

 

Käisin MTÜ Händikäpp 30 sünnipäüeval.

Tähistati konverentsiga "Inimõigused Eestis - kas kõigile?. -  ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine"

Vahelduseks oli hea kuulata, et igasugused ametnikud meiega kaasa mõtlevad. Oli Sotsiaalministeeriumist, Õiguskantseleist jne. 

Händikäpa Margiti ettekanne meeldis mulle. Oli aus, siiras, läbi naeru ja pisarate. 

Et ühe lausega kokku võtta pikka päeva, võin öelda, et ellu jäävad, kes tahavad jääda! Kõik inimesed on erilised ja soovid, unistused ja kogu elu algab ikkagi meist endist, mitte kellestki teisest. Me kõik vajame vahel tuge, mõistmist ja arusaamist. 

Mina tegin üllatuskingi - laulsin "Vana vaksalit" Tartu vaksalis, kus sünnipäevapidu toimus. Klaveri salvestust palusin taas Elina Vassiljevalt. Seekord sain laulda mikrofoni ja päris helitehnikaga, mis oli mulle uus kogemus. Laulsin eelnevalt koha peal  proovimata. Õige vähe pabistasin, aga ma ei jäänud ikkagi oma esinemisega rahule. Aga see olen ju mina! 

Mina ise olin Händikäpas mitu-mitu aastat. Ma isegi ei mäleta mitu aastat. Aga ma olen olnud ka juhatuses. Toona meeldisid mulle kõige rohkem IAT koolitused ja loengute päevad, mida me tegime üle vabariigi päris palju ja igal pool. 

Jah, 30 aastaga on muutunud väga palju, nagu eilegi sai mõeldud ja räägitud. Mina mäletan veel kõrge trepiga ronge, millega mina sõitsin palju rohkemgi veel kui praegu, mil sõidan rongiga haruharva. 

Mis on 30 aasta pärast, seda ma ei tea ja ei tahagi praegu teada. Muidu hakkab väga igav, kui kõik on ette teada! Elada ja siin ja praegu ja veel palju aastaid! Põnev oleks näha, mis on nt 60 aasta pärast!!!