Istun siin omaette...
Mõtlen endamisi...
See kuu on kohutavalt palju juhtunud ja olnud... Hea ja halb, mis on olnud ja juhtunud on möödunud kui üksainus silmapilk...
Suve lõppu poole mõtlesin nukralt, et sel sügisel ei saagi olema lahedalt... Kõik jääb nii argineks... koduseinte vahele... Mulle näis, et pahad asjad, kuid pahasid asju polnudki, olid olukorrad, mis mulle ei meeldinud, kuid ka need tuli üle elada, lihtsalt kukkuvad kaela, jaksu ehk energiat pole... Pikk lohisev lause. Nagu tunne mu sees, millest ei saanud ma mõhku aru.
Ja siis tuli hetk, kui tundsin, et piisab küll enese haletsusest - just see oli kallal... Soovisin olla teistele parim unustades iseenda... Siis ei suudagi olla kellelegi parim versioon... Ei iseendale ega teistele. Kuigi väljastpoolt olin ikka endine, ehk aind tuhmima säraga. Ise tundsin nii...
Sain energia tagasi..
Kõik on teinud uperpalli. Mul on tunne nagu näeksin väga head unefilmi. Lihtsalt palju asju on äkiliselt üllatavad head ja vahvad. Olen öelnud mitu mitu korda UPS ja JAH. Võin vastu võtta head, mis elu toob igal uuel heal päeval.
Oktoober saab olema põnev.
Ja väga loov .
Elu on imeliselt täis üllatusi.
Vahel on vaja kukkuda kuhulegi, et tõusta taas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar