Õhtul toimus me maja renoveerimise koosolek... Minu meelest läks hästi. Kuid see selleks, koosolekust ei räägi... Aga vahepeal on mul tõesti juhatuses olemises nii kopp ees, et mitu korda olen mõelnud, miks ja milleks mulle see vastutust ja nii edasi... Mulle on tundunud mõni hetk, et mind ei võetagi tõsiselt või noh on sokutatud ette otsa, sest keegi peab nagu seal olema... Aga ma teen alati südamega, kui midagi teen. Kui ei meeldi teha, siis ma ka ei tee. Oma maja jaoks ja heaks meeldib teha... Sest hetkel maja ka minu kodumaja.
Aga täna nagu ikka pärast koosolekut maja ees koosolek jätkus.
Tuli jutt kuidagi mingi naljaga pooleks jutt, kes on elav fonolukk ja mina võiksin korteri 1. korrusele vahetada ja olla ka elav sisse laskja, neile, kellel pole võtit ... Mina kuulasin ja kuulasin, järsku ütlesin: "Ei mõtlegi, nagunii .lähen siit."
Küsiti, mida ja kuhu.
"Ära kolin..."
Minule vaadati otsa sellise ilmega otsa nagu maja kaotaks miskit olulist kui ma ära kolin... Paluti mul, et enne renoveerimine lõpule viia...
Mul käis päris hea klõps läbi... On, mis on, kuid miskit olen saanud/suutnud KÜ juhatuses teha kahe poole aastaga peaaegu... Tohutult pähe saanud, palju ise nõudnud... ja alati püüdnud probleeme lahendada heaga...
Sellegipoolest ma ei jätta ma oma lendu uute koju ära, kui ma leian uue armsa kodu - ja ma leian. Kodu on seal, kus mu süda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar