Ma ei saa mitte vaiki olla... Mõtlesin küll nädala, et blogi sellest, kuid... Mind tõesti painab küsimus, mis on juhtunud ...
Püüdsin saada kontakti eelmine nädal psühholoogiga. Mind paluti suhelda temaga. Abivajaja ise ei soovinud ega suutnud selle psühholoogiga kontalti võtta. Vaevalt sain suhtlemist alustada, sõnumi teel, kui sain ise šokki. Psühholoog T. (kirjutan eesnime tähe) vastas esimese küsimusega, et kas tal raha on... Halloo, kas nüüd on tõesti hingeabi saamis mõõt vaid raha... Ma ei tea, kust vastus minu seest tuli, kuid vastasin, et ei vaja te abi, kuid raha on...
Ausalt kah.
Mina isiklikult ei läheks eal selle psühholoogi juurde. Ka ilma tasuta.
Olin niigi ja olen siiani mures ühe armsa hinge pärast ning siis saa veel šokk...
Kirjutasin seejärel oma psühholoogist sõbrale Kaupole. Tean alati, et ta suudab paari sõnaga mind jäle tasakaalu tagasi viia. Kaupo vastusest leidsin imelise sõna - mõistmisevalgus. See on minus palju. Selles sõnas palju head kaastunnet ja soov kannatajaid toetada. Seda kõike on minus tõesti. Kuid on hetki, kus tunnen jõuetuna, sest ma vajan abi (ma ei mõtle siin enda füüsilist abistamist), et kedagi veel rohkem toetada. Ma ei suuda olla üksi maailma parandaja. Maailmas, kus on nii palju asju tegemata vahel jäänud või lohakil, mõistmata...
Me ainult rääkime, kui palju stressi ja toodetakse aina juurde... Ka üksi jäämist, kuigi nagu spetsialiste on oi kui palju ümberringi inimhingel, kes kooris ütlevad, et meie teeme kõik kõik, et tunneks... Aga mida tunda, kui ei mõisteta, mida ta peaks tundma, kui ei olda ise tunda saadud...
Ma arvan, et see väljend läks segaseks, kuid see ongi segane värk...
Soovin kõikidele mõistmisevalgust.
Muresid ega probleeme pole olemas, on vaid head lahendused.
Meist igaüks on oma maailma parandaja. Tuleb vaid iseend usaldada ja olla Looja omaenda elus. Nojah, vahel andestaja ka mitte mõistmisele.
Siis juhtuks see, kui kõik oleks parimad versioonid endast, et maailm oleks parim paik....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar