Koristasin. Tõmbasin vaibad tolmuimejaga üle. Nautisin ja naudin omaette olemas. Vahetevahel on mõnus üksinda olla ja mõelda omaenda salajasi mõtteid. Neid, mida tavaliselt ei mõtle julgesti ega ei räägi kõvasti... Lihtsam neid olematuks teha või panna kuhugi südame alla peitu. Sagedasti mõtlen teistele, püüan siiski elada ka omaenda elu. Hästi palju tunnen, et sätin oma elu aga teiste tahes või tahtmata...
Juba akna taga pime. Kell pool 10... Õhtul. Sügis tuleb...
Aga usun, et särav valgus on südames. Seda peab hoidma. Valgust endast kiirkama. Igal hommikul endalegi... et suudaks valgust säravalt jagada... Ja olla kohal. Kõikjal. Igas hetkes.
Kohalolemine iseendale ongi elus raskem väljakutse. Olla kohal teistele on lihtsam. Mina olen seda nii mõistnud.
Iseendas kohal olla, näib, on tulutu... Kuid usee on hoopis vastupidi. See on suurim võimalus elada külluses. Olla kõige rikkam uomaenda elus.
Siin ma ei pes silmas üksnes rahasummasid... Vähe või palju raha on väga suhteline mõiste.
Külluses võib olla ka rahulolu / tasakaal iseendaga.
Siis lõpeb see ei-tea ja tean vaidlus iseendaga. Samas usun, et see natu jääb surmani... Muidu ei jääks valikude võimalusi... Enese leidmisi... Aga siis kergem ja ehk kiirem leida endas see teadmine üles...
Aga, kes teaks paremini kui mina ise, kes olen!?
Minu sees on igatsus, millegi hella ja jõulise järele. Vahel teen seda ise. Hellitused on riided, mu soenguid.. Enda ehtiminegi nõuab vahel jõulist julgust hellasti. Tugevus lubab mul ka õrn ja nõrk olla...
Mul meenub, et aastaid tagasi julgesin teha esimese pildi uuel tekikotil voodil ja keegi kommenteeris, et ise vana ja veel laste ema, puuetega ka ning julgeb sellist pildi teha - piinlik olgu.
Piinlik pole mul siiani.
Miks peakski olema piinlik... Mina ei suuda end nunnana ette kujutadagi. Keha on selline nagu on. Mulle meeldib oma keha. On olnud hetki, kui pole meeldinud... Aga ikka olen sellest virinast üle saanud.
Keegi ei saa keelata pidu iseendas!!!
Nüüd ehk teen mõnele pettumuse...Need mehed, kes mind soovivad üheks ööks on jäänud ja jäävad edaspidigi pika pika ninaga... Neid tiirleb aegajalt ikka minu ümber. Oi, kui palju neid on ikka!!! Mul pole isegi paha meel, kuid paneb mõtlema ja rohkem veel.
On tunne, nagu pole enam kohtingu kultuurigi, on portaalides ninnunämmutamine... Mine aga enam vähem normaalse tunduva tüüpiga kohviku, et lähemalt tutvuda., siis tutvudki, kuid esmapilgul kaob tahe rohkem tutvuda.
Mul on kahju, et on mehi, kes ei tea ise ka, mida nad tahavad või ei taha. Nagu naisi.
Mina ei oota ega otsi armastust ... Ma igatsen armastust. See on julgem ülestunnistus iseendale mõni aeg tagasi... Ma ei tea, millele mõtlesin, aga see välk lõi minusse kergesti. Siis sain aru, et see olengi mina. Ma ei otsi enam end. Ma ei oota endalt kes-teab-mida või keda... Ma usun, et kuskil on keegi, kes igatseb samamoodi... Kas me teed ristuvad, noo seda näitab aeg... Igatsemiseks ei ole iialgi liiga hilja. See aitab kulgeda....
Olen sedagi tähele pannud, et kardetakse ka mu tugevus, ihhii. Ma ei mahu nö raami... Täisväärtuslik, kena, sexikas... aga siiski ratastoolis oma puude hunnikuga - ei ole ju normaalsus... Aga minu jaoks just see täis normaalsus. See olen ju mina. Ja kui ei osata mind sellisena näha, nagu näin ja olen, siis jumal olgu mittenägijatega...
Tihti vastan taeva poole. Mul tõesti hea tunne, et mu hing lendab vabalt. Ja mu kehagi saab omamoodi kaasa lennata.
Kes haletseb mind, sel on tõenäoliselt omal probleemid. Nüüd ei hakka mul ebamugav haletsuse pärast, ainult naeratan. Kunagi kui mind haletseti, tundsin füüsiliselt, et hakkab halb.
Jah, mul on raskeid hetki, kuid kel neid poleks. Raskustel on hea asi see, kui lased neid lahti ja taas oled kergesti omas väes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar