Rohutritsust palju muuni

 On olnud täiesti tavaline päev, kuid omamoodi armsalt mõnus päev. 

Sai pesu pesta. Natu süüa teha.   Kassi ja lastega õues jalutatud. Veidi tööd teha. Mõelda. Unistada. Plaanida. Rõõmustada. Kurvastadagi.. Mõni asi pole nii nagu on vaja, kuid onu hetkel täpselt nii nagu on. Küllap muutuvad jälle sellisteks nagu vaja. Ka natuke halb tuleb üle elada... Mitte depreka minna... Polegi põhjus selleks - seda olen õppinud palju elus. Kõik on mööduv, nii hea kui halb... Raskused või meelehärmidki on  vajalikud selleks, et teada saada, kui pagana ilus ja tore on elu. Probleeme pole olemas. On vaid head lahendused...

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud nõnna lähedalt rohutritsu. 

Leidsime Kristiga ta minu aiamaalt. Käisime lastega jalutamas. Näitasime tritsu lastele. Lõpuks hüppas rohutrits soovikaevu lillede  vahele. 

Nüüd aga tean joonistada rohutritse vajadusel. Olen üht näinud. 

Üsna suur oli see trits. Väikese sõrme suurune.  Oleneb küll sõrmest. Ütleme, et minu väikese sõrme suurune. Laste sõrme on väiksemad... kui trits. 

Mul käis mõttes läbi ka nalja küsimus, mis siis juhtub, kui suudelda... Rohutritsu nägu oli sümpaatsem kui konnal... Kon

ni ima lähedalt ei vaataks, ammugi ei annaks musi, aga ei karta ka.  Kes see ikka printse kardab, kuid igale printsile ei annaks ma musi kah... 😂😀

Üks hetk rohutritsuga. Palju ootamatuid üllatusi ja rõõmu. 

Lihtsalt pane tähele. Näe. Hoia süda avali. Sära ise ka.

Ja ongi päev korda läinud.😍

Bongo käis õues. 

Enne õue minekut tuli trepikotta. Bongole meeldib kaks sammu uksest välja astuda - põnev ju, mis on koduukse taga. Jätsime siis nuuskima seniks, kuni Kristiga õue läksime. Hüüdsin küll Kass Bongot, et tule järgi, kaua ikka rihmaga käid või arg oled... 

Ta oli läinud hoopis ülespoole. Pööningutrepist, mis mu kõrval. 

Igalühel on oma trepitee!!

Kristil oli tegu kassi ülevalt kätte saada ja rihmaga õue tuua. Bongole igatahes meeldis seal üleval passida! 😀

Õues tahtis kohe jälle tuppa tulla, me viisime ta sirelipõõsa alla. Õnneks eile ei olnud seal hiirelaipa, mida ma olen seal tihti näinud. Või Bongo kahjuks... Võib-olla oleks ta šoki saanud, et mis see veel on... 😂 Ta ei ole elavat ega surnud hiirt näinudki... 

Sain Mammana lastega natuke omaette jalutada ka, õues olla, lastega ja Bongoga õues jamada.

Mõtlen ajas natuke tagasi, kui veel ei saanud nii palju kohe samal hetkel teha... Tihti ei saadud aru või ei tahetud aru saada, et mina saan ka lapsi süles hoida. See on minu jaoks nii naljakas, kuidas inimesed olid oma arvamuses nii kinni... Loomulikult ma ei teinud sellest väljagi, kuigi seespoolt käis mingi nõks läbi.

Et me käisime päris palju mööda Eestit ringi koos lastega ja tihtilugu istusid 2 last mul süles. Kuid 3ndaga tuli väikene probleem - mul ei olnud 3 põlve! 😂

Lapsed olid ju iga päev minuga, siis juba hästi väikesena õppisid olema mul süles. Mina muidugi toetasin ja lükkasin ühe jalaga neid tagant, et nad ei kukuks. Tegelikult oli emana kihvt aeg!

Alice veel ei oska sülle ronida ja ega ta väga ei tahagi, ta tahab ikka ise ringi tatsata! Hea ongi, siis ta ei harju mugavustega nii ära. Nagu tema issi! 😀 Kui Silver väike oli, siis ta oskas ilusti trepist käia, aga niipea, kui mina õue läksin, nii ta enam osanud käia,. siis oli vaja emmega ratastooliga alla minna! 😂

Lapsed on toredad!