Eelmine nädalavahetus oli lahedalt tihe. Kuna mul pole nutikat ikka veel, ja arvutit ei vea kaasa, siis ei saa ka paljud osa minu rallimistest. Vahel on mul hea meel ka, et kõik ei saagi avalikuks koheselt. Südamesse jäävad paljud hetked.
Reedel käisin üht korterit vaatamas. Ilusas kohas. Mulle meeldis ka küla Coopi pood. .Öeldi küll, et poodi ei ole võimalik pääseda, kuid nii head laia küla poodi ka näinud. Kahele trepiastmele õues tuleks vaid kaldtee teha, siis saaksid kõik lapsevankridki sisse. Me Kristiga ei saa aru, kuidas ei tulda lahenduste peale... Parem on ikka viriseda. Mulle ei meeldinud üks lause valla arvamusest, et kohalikule vallale meeldiks minusuguseid panna hooldekodu... See tähendab, et mina muudaksin suhtumist... See koht on Võrumaal. Kui mõelda tagasi Loometalgutele, siis jah... suhtumine pole eriti muutunud... Ligipääs kui selline on ikka sama... Puudega inimesel on topelt keeruline elukohta vahetada... Kohe kuuled takistustest, mis pole takistused, kui mõte on avaram...
Käisin mamma juureski hooldekodus. Vaatasime lambaid aia taga. See rõõm mammale - ta armastab loomi. Seekord ei tahtnud mamma kuidagi, et ma ära lähen... Hoidis mu käest kinni kaua...
Praegu tundub suur tasakaal see minu sees. Üks tähtis hing lükkas eemale, teine tähtis hing hoidis mu käest, et ära mine veel... Kuid mõlemad on mulle kallid.. Nad on mulle palju, et mina saan käia oma rada.
Siis käisin Põlvas. Esimest korda elus vaatasin jalgpallimatsi. Johann mängis. Pühapäeval käisin Kristi mängu vaatamas... Nii saab veel minust jalka fänn!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar