Avastasin täna, et nostalgia võib olla igas väiksemaski asjas. Need nõukaaegsed joogikõrred leidsin käies suvel Narva kaltsukas. Ma ei saanud neid sinna jätta, kuna need meenutasid minu lapsepõlve. Tollel ajal oli tegelikult ka üsna raske joogikõrsi saada. Ma mäletan, et umbes sellise pakiga pidin läbi ajama aasta aega... Ema, vanaema jne pesid ja kuivatasid neid, aga nende oli mõttetut möllu palju... 😀
Aga nad olid tugevamad ja pidasid vastu ikka mitukümmend joomist, neid ei visatud kohe ära. Värv oli ka pea samasugune, ma ei mäleta teisi värve. Kuigi, ma lapsepõlves jõin rohkem üle kruusi ääre. Keegi ikka hoidis kruusi.
Arvake ära, mis on nendes kottides? Võib-olla kogu mu elu, et ma ei sure jooginälga! 😂 Ma saan aru küll, need plastmassist joogikõrred on keelatud, aga mõelge nüüd ise, kui ma peaksin päevast päevast papist joogikõrrega jooma ja alla neelama nende tükke, mismoodi ma siis ennast hoian ja samal ajal keskkonda? Ma olen kuulen juba, et metallkõrtega on olnud surmajuhtumeid, erivajadustega inimestel...
Mul on siinsamas blogis 12-13 aastat tagasi dilemma. Kui mulle kingiti 1000 kõrt jõuludeks. Ja kui kõrred lagunesid joomisel ära. Siis arvati, et kõrred olid külma saanud. Mul soovitati isegi Tarbijakaitsesse pöörduda, et kuidas küll selliseid kõrsi müüakse... Need olid küll plastmassist, aga kuidagi hästi haprad... Ma küll ei pöördunud kuhugi. Ja me lihtsalt lubame ka väikesel lastel papist kõrtest juua, mis on veel hullemad minu meelest... Tants ümber joogikõrte lihtsalt vist ei lõpe iialgi.
Aga mõnel inimesel on neid lihtsalt eluks vaja. Ja neid inimesi ei ole mitte vähe. Arvan, et mõni asi reostab keskkonda mitmeid kordi rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar