Ja ma ei ole kunagi olnud pahane, et kas me sellist Eestit tahtsimegi... Minu meelest ka kodu, koduaed ja kodumaa, jne algab meist igaühest endast. Kas mina tahtsin selline olla nagu ma täna olen? 😀
Küllap tahtsin ja tahan!!!
Aga 33 aastat tagasi ma ei osanud uneski näha, milline minu elu täna on... Ega ma ei osanud unistada ka veel suurelt suurelt... Jah, on asju mis mulle ei meeldi ja on asju, mis mulle meeldivad.
Eile sain üle pika aja, no üle aasta, bussiga sõita! 33 aastat ei olnud ühtegi madalat bussi! Eile ma ei olnud rahul, et ratastooli kohal ei olnud turvavööd! 😂 Inimene ei jää vist kunagi rahule... Kuigi enam-vähem võib hästi olla. Siis me jalutasime Marjuga bussijaamast ERMi. Mina ei olnud jalutanud linnas nii pikalt äkki poolteist (autod on mind ära hellitanud) 😂😜😜 Igal pool saime ilusti üle tänavate, ei olnud kõnnitee ääred nagu 33 aastat tagasi. Nii hea on vahel märgata väikesi asju. Mine tea, mis võib olla 33 aasta pärast, kes sellest oskab unistada! Äkki on lendavad ratastoolid!!! Mis lendavad läbi majade, üle katuste! 😂 Või ei olegi ühtegi puuet või takistust... Mina kavatsen veel vähemalt 100 aastani elada ja näha seda kõike, mis siis võib olla!
Aga kontsert oli imeilus! Kuna me jõudsime natuke varem, siis meil oli aega kohvikus koogitada ja õues jalutada. Ja ma sain German'iga paar sõna juttu ajada. 😍 Kohvikus olid muusikud ja kontserdi korraldajad.
Ja koju sõitsime imetoreda taksojuhiga, kelle valis välja minu Silver, kellel endal üks klient, nii et ta ei saanud mind sõidutada. Ja hästi ilus kuu oli taevas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar