Homne sünnipäevakass Bongo

 

 Ja ongi taas kuu läbi. Suvigi läbi nagu...

Alles olin Rakveres. Oli näituse avamine. 

Homme lähen taas Rakverre.

Näitust ära tooma. 

Näitus "Naeratus suveöös" niigi pikenes nädala võrra. Sest Art Cafe uus näitus oma tulekuga... Mind paluti lihtsalt pikemalt näitust hoida... Mul oli ja on sellest aind hea meel.

See kuu on olnud väga vahva. Tohutult emotsioone  seinast seina.

Suvi on olnud kõigele vaatamata lahe. 

Tutipidu homme

Meil jäi peo reklaam hiljaks, kuigi me oleme suve läbi sellele ja videogi tegime ka juba mitu nädalat tagasi... Kuid koguaeg tuli midagi ette, et  panna info kuhugile... Vahepeal tundus  mulle, et jääb hoopis ära... Aga, aga, pisi pidu tuleb siiski... Vähemasti iseendalegi... 

Sai ronitud mängukal lastega

 

Sai natuke tööd tehtud

 

Ei saa lusti ja lillepidu olla! Peab vahepeal tööd ka tegema! Tegelikult on mul hetkel väga hea meel, et  mu minu väikesest umbrohumaast sai jälle aiamaa moodi maa! Parem suve lõpus kui mitte kunagi! 😀 

TransUnity akadeemia suvepäevad 24.-25. augustil Nelijärvel

 On millele mõelda

On mida meenutada.

On kellesse uskuda hommegi. See inimhing on olemas alati iga hetk. See olen mina ise.

On kelledele toetuda. Need minu inimesed.

Oli üllatusi, millele olla lõpmatut tänulik. Suur suur aitäh Nelijärve puhkekeskuse omanikule Reedale 💖 , kellele olin juba oma Tiia. See on armas.

Oli taas hea koostöö isikliku abistaja Kristiga.

Täna 15 aastat ESIMESEST näitusest

 Piiritu tänu Helenale ja Ragnarile ning Lille majale - praegu noortekeskusele - kes avasid mu näitusekarusselli 💕💖  Ja tuhat tänu isikliku abistajale Margotile 💕💖

Aitäh samuti Germanile, keda kuulsin esimest korda laulmas 💕💖

Tänan ka iseend, et võtsin vastu imelise kunstniku elu 💕💖

Reedel...

 Eelmine nädalavahetus oli lahedalt tihe. Kuna mul pole nutikat ikka veel, ja arvutit ei vea kaasa, siis ei  saa ka paljud osa minu rallimistest. Vahel on mul hea meel ka, et kõik ei saagi avalikuks koheselt. Südamesse jäävad paljud hetked.

Reedel käisin üht korterit vaatamas. Ilusas kohas. Mulle meeldis ka küla Coopi pood. .Öeldi küll, et poodi ei ole võimalik pääseda, kuid nii head laia küla poodi ka näinud. Kahele trepiastmele õues tuleks vaid kaldtee teha, siis saaksid kõik lapsevankridki sisse. Me Kristiga ei saa aru, kuidas ei tulda lahenduste peale... Parem on ikka viriseda. Mulle ei meeldinud üks lause valla arvamusest, et kohalikule vallale meeldiks minusuguseid panna hooldekodu... See tähendab, et mina muudaksin suhtumist... See koht  on Võrumaal. Kui mõelda tagasi Loometalgutele, siis jah... suhtumine pole eriti muutunud... Ligipääs kui selline on ikka sama... Puudega inimesel on topelt keeruline elukohta vahetada... Kohe kuuled takistustest, mis pole takistused, kui mõte on avaram...

Käisin mamma juureski hooldekodus. Vaatasime lambaid aia taga. See rõõm mammale - ta armastab loomi. Seekord ei tahtnud mamma kuidagi, et ma ära lähen... Hoidis mu käest kinni kaua...

Praegu tundub suur tasakaal see minu sees.  Üks tähtis hing lükkas eemale, teine  tähtis hing hoidis mu käest, et ära mine veel... Kuid mõlemad on mulle kallid.. Nad on mulle palju, et mina saan käia oma rada.

Siis käisin Põlvas. Esimest korda elus vaatasin jalgpallimatsi. Johann mängis. Pühapäeval käisin Kristi mängu vaatamas...   Nii saab veel minust jalka fänn!!

Läbitud jälle õppetund...

 

... Ja lilled lõpuks iseendale.

Soovisin tõesti südamest emale sünnipäevaks ta lemmiklilli viia... Lootsin, et üle aastate saan talle rõõmu teha või rahulikult rääkida... teha väikene üllatus... Oma südamest armastan ja igatsen siiski ikka ema, kuigi me ei ole lähedased... Aga seda pole mina soovinud, et me ei suhtle eriti... 

Ema ei võtnud vastu lilligi. 

Jalutasin siis läbi linna Tasku keskuse Da Vinci sööma. Et kui sünnipäev, siis sünnipäev. Olen ju emale väga väga tänulik, et ta kinkis mulle imelise elu. Temata poleks mindki. 

Paludes arvet, tabas mind suur üllatus - arve oli juba kellegi poolt tasutud. Arvan, et daami poolt, kes möödudes ütles mulle "Tere" 

Siis hakkasid pisarad silmist jooksma, Ma pidin  mitu korda endale meelde tuletama, et mul on meik peal... Meik läheb laiali. Lihtsalt nutsin. 

Universum  oli siin samas. Ta rääkis ja lohutas mind. Elas mulle kaasa miskil viisil. Ja ma olin 

kellegi poolt hoitud. 

Tuhat tänu arve maksjale!!  

Nostalgiline tants ümber joogikõrte

 Avastasin täna, et nostalgia võib olla igas väiksemaski asjas. Need nõukaaegsed joogikõrred leidsin käies suvel Narva kaltsukas. Ma ei saanud neid sinna jätta, kuna need meenutasid minu lapsepõlve. Tollel ajal oli tegelikult ka üsna raske joogikõrsi saada. Ma mäletan, et umbes sellise pakiga pidin läbi ajama aasta aega... Ema, vanaema jne pesid ja kuivatasid neid, aga nende oli mõttetut möllu palju... 😀
Aga nad olid tugevamad ja pidasid vastu ikka mitukümmend joomist, neid ei visatud kohe ära. Värv oli ka pea samasugune, ma ei mäleta teisi värve. Kuigi, ma lapsepõlves jõin rohkem üle kruusi ääre. Keegi ikka hoidis kruusi. 

Arvake ära, mis on nendes kottides? Võib-olla kogu mu elu, et ma ei sure jooginälga! 😂 Ma saan aru küll, need plastmassist joogikõrred on keelatud, aga mõelge nüüd ise, kui ma peaksin päevast päevast papist joogikõrrega jooma ja alla neelama nende tükke, mismoodi ma siis ennast  hoian ja samal ajal keskkonda? Ma olen kuulen juba, et metallkõrtega on olnud surmajuhtumeid, erivajadustega inimestel...

Mul on siinsamas blogis 12-13 aastat tagasi dilemma. Kui mulle kingiti 1000 kõrt jõuludeks. Ja kui kõrred lagunesid joomisel ära. Siis arvati, et kõrred olid külma saanud. Mul soovitati isegi Tarbijakaitsesse pöörduda, et kuidas küll selliseid kõrsi müüakse... Need olid küll plastmassist, aga kuidagi hästi haprad... Ma küll ei pöördunud kuhugi. Ja me lihtsalt lubame ka väikesel lastel papist kõrtest juua, mis on veel hullemad minu meelest... Tants ümber joogikõrte lihtsalt vist ei lõpe iialgi. 

Aga mõnel inimesel on neid lihtsalt eluks vaja. Ja neid inimesi ei ole mitte vähe. Arvan, et mõni asi reostab keskkonda mitmeid kordi rohkem.

Eile "Usk, Lootus, Armastus" ERMis

 

Ma ei mäleta 33 aasta jooksul, et ma oleks saanud Taasiseseisvuspäeval kodust ära käia, ammugi kuskil kontserdil käinud... 

Ja ma ei ole kunagi olnud pahane, et kas me sellist Eestit tahtsimegi... Minu meelest ka kodu, koduaed ja kodumaa, jne algab meist igaühest endast. Kas mina tahtsin selline olla nagu ma täna olen? 😀

Küllap tahtsin ja tahan!!! 

Aga 33 aastat tagasi ma ei osanud uneski näha, milline minu elu täna on... Ega ma ei osanud unistada ka veel suurelt suurelt... Jah, on asju mis mulle ei meeldi ja on asju, mis mulle meeldivad.

Eile sain üle pika aja, no üle aasta, bussiga sõita! 33 aastat ei olnud ühtegi madalat bussi! Eile ma ei olnud rahul, et ratastooli kohal ei olnud turvavööd! 😂 Inimene ei jää vist kunagi rahule... Kuigi enam-vähem võib hästi olla. Siis me jalutasime Marjuga bussijaamast ERMi. Mina ei olnud jalutanud linnas nii pikalt äkki poolteist (autod on mind ära hellitanud) 😂😜😜 Igal pool saime ilusti üle tänavate, ei olnud kõnnitee ääred nagu 33 aastat tagasi. Nii hea on vahel märgata väikesi asju. Mine tea, mis võib olla 33 aasta  pärast, kes sellest oskab unistada! Äkki on lendavad ratastoolid!!! Mis lendavad läbi majade, üle katuste! 😂 Või ei olegi ühtegi puuet või takistust... Mina kavatsen veel vähemalt 100 aastani elada ja näha seda kõike, mis siis võib olla!

Aga kontsert oli imeilus! Kuna me jõudsime natuke varem, siis meil oli aega kohvikus koogitada ja õues jalutada. Ja ma sain German'iga paar sõna juttu ajada. 😍 Kohvikus olid muusikud ja kontserdi korraldajad. 

Ja koju sõitsime imetoreda taksojuhiga, kelle valis välja minu Silver, kellel endal üks klient, nii et ta ei saanud mind sõidutada. Ja hästi ilus kuu oli taevas! 

Kohtume tänagi Eestimaal...

 

 

Facebookile ei meeldi enam mina

 Facebook on juba mitmel mitmel korral eemaldanud mu siinse blogi linke. Viimane link, mis facebookile ei meeldinud, oli kui kirjutasin parukast ja juustest... Olen pidevalt fb-i reklaamuiks pannud blogi linke ja saanud hästi palju komme  nende alla... Nüüd on hakatud eemaldama nagu oleksin midagi rikkunud... 

Näoraamat ei tundnud mind arvatavasti parukaga!!!

Sest  oma arust, ma pole isegi iseend sõimanud 😂 Ammugi teisi... 

Ei ole ka miskit valetanud ega pahasti ütelnud... Enda meelest... 

Tähendab, huvitab, miks ma ei meeldi näoraamatule... Ehk on mul nii omanäoline nägu... 😂😉 Proovin uurida, natu, millest asi... Blogi linke ei pane facebooki praegu... või ei panegi enam iial...  Kes soovib minu eluga kursis olla, leiab ikka mu blogi üles. 💖

Siin ja praegu on õige hetk

 

Küll olin täna hakkaja. Lõin endale  isegi väljakutse: hakkangi enda kehaga taas tegelema iga päev aasta. Marjugi ka kiitis selle heaks...

Tähendab, ma ise olen olnd laisklohe.  Ega  ma pole tegelenud väga just oma kehaga päris pikalt. Seda pean küll iseendale tunnistama. Samas vaid ratastoolis istumine, kuigi ma ei ole ühes asendis. Vastupidi hoopis -  istudes liigun hästi palju... Siiski näiteks ratastoolis arvuti taga või maalideski on liigutused ühed samad.

Ikka ja jälle olen otsinud takistusi, mis pole üleüldse takistused... Jah, püüan abistajad  igati hoida ja nii edasi... Kuid näiteks minu põrandale panek ei ole keeruline kunst... Et olen mõelnud sedagi, et ollakse väsinud ja ikka pole see ja see aeg... See kõik on minu sees takistused... 

Täna käis mul klõps läbi. 

Jätsin tegemised sinna paika. Tegelesin  põrandal olemisega. 

Kui palju energiat tuli minu sisse.

Bongo alguses vaatas mind kummaliselt ja mõtlikult, mis asi see nüüd on,  siis hakkas end pesema... Et oli ükskõikne... Kui diivanil istun, ronib kohe sülle... 

Isegi niisama põrandal istumine oli mõnus.

Mulle ei sobi rehaplaanid... Mäletan hästi tädi Eva oma aja võimlemiskogemusi, mis tegid tegelikult minule vabaduse... Julgesin hakata minema ratastooli... See aeg oli meeletu trenn... kuid nii kõva trenni ma vist enam ei tahakski iga päev..

Laupäev möödus laupäevase moodi. 

Sai koristatud. 

Pesu pestud ja kuivatatud ja kappi pandud.

Ja lihtsalt rullitud.

Ka nii on hea ju 🤣

 Hetkega olin selline  🤣 Taas harjumatu. Olen harjunud blondiin olema, ehee 🤣 Sai lihtsalt korraks parukat proovitud.

Aga kui olin 11 aastane, tehti mulle pikkade juustega parukas. Pärast pea opi, kui aeti mu juuksed nulli ja mina sain šoki... Parukas oli ilus, kuid ma tahtsin omi juukseid tagasi. Ega ma ei mäletagi, kui palju siis parukat kandsin...Vist vähe. Muidu mäletaksin rohkem...

Mulle sobivad kõik värvid juustele. 

Ja ainult pikad juuksed. Siis tunnen end endana. 

Aga praegu olen pikkade juustega blondiin edasi   🤣 Mulle meeldib!!!

 Ei  ole niisama pannkoogipäev reedel.

Mul kui mammal on see kuu laste sünnipäevi täis. Tänagi on ühel armsal noormehel sünnipäev... 😀💖

On lapsi lähemal ja kaugemal... Kuid südames nad kõik.... 

Tore, et on välja mõeldud telefonid!!! 😜

Tore on tähistada tähtpäevi ka iseenda seltsis.

Tähtpäev

Tegin vähe tööd...

Täna saab meie MTÜ ametlikult 18-aastaseks. MTÜ TM Loovusel oli esimestel aastatel teine nimi ja natuke teine eesmärk ka. Mina olen olnud kõik need aastad nö esinaine, sest mulle ei meeldi esimees olla! 😂 Mulle tundub, et minu sees ei voola väga meesenergiat ega ole mehe mehe olemust 😂

18 aastat on kuidagi mööda lennanud, kogu aeg on midagi tasapisi toimetatud, aga midagi väga suurt ei olegi olnud... Ei tulegi meelde... Kuigi on kõik tehtud, nagu vajalik on olnud. Mul on ikka päris suuri soove, unistusi ellu viia... 

1. septembril 2024 soovime teha Tutipeo, ehk MTÜ TM Loovuse 18-aasta sünnipäevaks! 💖

Hoidke silm peal, lähiajal jagame Mirjamiga täpsemat infot!

Veel "Naeratus suveöös" pilte

 

Nagu ikka, kõige tähtsamad on minu näitusel pea alati minu kingad 😂 

.

Oli lahe õhtu, millele ma veel päris palju mõtlen ja jään mäletama kauaks.

Ja seda ka, kuidas mu king ära lagunes peale avamist ja ma viskasin selle prügikasti! 😂 

Kingi mul juba jätkub sajandaks näitusekski, nagu ühel õigel Tuhkatriinul... 😍 Seesama tald mis ära tuli paar nädalat enne avamist, sai kokku liimitud, aga peale avamist läks hoopis teisest kohast katki... 

Aitäh Anule piltide eest! 💖

Rohutritsust palju muuni

 On olnud täiesti tavaline päev, kuid omamoodi armsalt mõnus päev. 

Sai pesu pesta. Natu süüa teha.   Kassi ja lastega õues jalutatud. Veidi tööd teha. Mõelda. Unistada. Plaanida. Rõõmustada. Kurvastadagi.. Mõni asi pole nii nagu on vaja, kuid onu hetkel täpselt nii nagu on. Küllap muutuvad jälle sellisteks nagu vaja. Ka natuke halb tuleb üle elada... Mitte depreka minna... Polegi põhjus selleks - seda olen õppinud palju elus. Kõik on mööduv, nii hea kui halb... Raskused või meelehärmidki on  vajalikud selleks, et teada saada, kui pagana ilus ja tore on elu. Probleeme pole olemas. On vaid head lahendused...

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud nõnna lähedalt rohutritsu. 

Leidsime Kristiga ta minu aiamaalt. Käisime lastega jalutamas. Näitasime tritsu lastele. Lõpuks hüppas rohutrits soovikaevu lillede  vahele. 

Nüüd aga tean joonistada rohutritse vajadusel. Olen üht näinud. 

Üsna suur oli see trits. Väikese sõrme suurune.  Oleneb küll sõrmest. Ütleme, et minu väikese sõrme suurune. Laste sõrme on väiksemad... kui trits. 

Mul käis mõttes läbi ka nalja küsimus, mis siis juhtub, kui suudelda... Rohutritsu nägu oli sümpaatsem kui konnal... Kon

ni ima lähedalt ei vaataks, ammugi ei annaks musi, aga ei karta ka.  Kes see ikka printse kardab, kuid igale printsile ei annaks ma musi kah... 😂😀

Üks hetk rohutritsuga. Palju ootamatuid üllatusi ja rõõmu. 

Lihtsalt pane tähele. Näe. Hoia süda avali. Sära ise ka.

Ja ongi päev korda läinud.😍

Bongo käis õues. 

Enne õue minekut tuli trepikotta. Bongole meeldib kaks sammu uksest välja astuda - põnev ju, mis on koduukse taga. Jätsime siis nuuskima seniks, kuni Kristiga õue läksime. Hüüdsin küll Kass Bongot, et tule järgi, kaua ikka rihmaga käid või arg oled... 

Ta oli läinud hoopis ülespoole. Pööningutrepist, mis mu kõrval. 

Igalühel on oma trepitee!!

Kristil oli tegu kassi ülevalt kätte saada ja rihmaga õue tuua. Bongole igatahes meeldis seal üleval passida! 😀

Õues tahtis kohe jälle tuppa tulla, me viisime ta sirelipõõsa alla. Õnneks eile ei olnud seal hiirelaipa, mida ma olen seal tihti näinud. Või Bongo kahjuks... Võib-olla oleks ta šoki saanud, et mis see veel on... 😂 Ta ei ole elavat ega surnud hiirt näinudki... 

Sain Mammana lastega natuke omaette jalutada ka, õues olla, lastega ja Bongoga õues jamada.

Mõtlen ajas natuke tagasi, kui veel ei saanud nii palju kohe samal hetkel teha... Tihti ei saadud aru või ei tahetud aru saada, et mina saan ka lapsi süles hoida. See on minu jaoks nii naljakas, kuidas inimesed olid oma arvamuses nii kinni... Loomulikult ma ei teinud sellest väljagi, kuigi seespoolt käis mingi nõks läbi.

Et me käisime päris palju mööda Eestit ringi koos lastega ja tihtilugu istusid 2 last mul süles. Kuid 3ndaga tuli väikene probleem - mul ei olnud 3 põlve! 😂

Lapsed olid ju iga päev minuga, siis juba hästi väikesena õppisid olema mul süles. Mina muidugi toetasin ja lükkasin ühe jalaga neid tagant, et nad ei kukuks. Tegelikult oli emana kihvt aeg!

Alice veel ei oska sülle ronida ja ega ta väga ei tahagi, ta tahab ikka ise ringi tatsata! Hea ongi, siis ta ei harju mugavustega nii ära. Nagu tema issi! 😀 Kui Silver väike oli, siis ta oskas ilusti trepist käia, aga niipea, kui mina õue läksin, nii ta enam osanud käia,. siis oli vaja emmega ratastooliga alla minna! 😂

Lapsed on toredad!

Kaheaasta sünnipäevapidu Grete-Alicel  imedemaal 💖😀 Ehk minu juures. Lapsed jõudis täna kiiremini siia, kui mina nende juurde...   

Uskumatult kiiresti lapsed kasvavad. Sünnivad ja juba ongi kahe-... kahekümnekahe aastased... Õnneks kahekümnekaheni on veel aega. Saab veel imedemaid avastada, mängida, naerda, nutta, armastada, olla enda moosi, õppida ... vahetevahel jonnida ... Teha asju, mis meeldivad... Mõelda ja uskuda, et maailm on tõesti imeline juba ainult õhupallide pärastki - mida veel õnneks vaja 😍😉

Häid avastusi sinu oma imedemaal, armas Alice 💖 Et  imelised imed ei lõpeks iial sul.

Ma polnud ammu nii väikest kui Keiti - Liisi sülle saanud... 😍

Tõesti mamma on veel erilisem ja lahedam olla kui emme... 

On  hea vaadata, et tänapäeva lapsi enam ei mässita tekkide sisse ega seota paelaga veel kinni... Ma noore  emana juba ei soovinud, ei kannatanud seda ... Kuid praegu mammana pabistan natuke rohkem kui vaja, et laps läheb katki,,, kui ta vabalt süles... 

Nädala pärast on taas pidu Liisil. Neiu  saab ühe kuuseks...