Tegin tiiru kohas, mis olnud mullegi omamoodi kodu kunagi ammu ammu... Kus olen olnud väga õnnelik ja väga kurb... ja vahel tihti julgelt isepäine, kuigi enda sees kartlik... Kuid mindud alati kõige paremate soovidega... Armastusega...
Mõtlesin , et näitan Nansyle kohta... Jah, näitasingi...
Aga nüüd tean täpselt, miks tahtsin sinna veelkord minna... Vaadata ja meenutada väheke... Tänada...
See plõks käis siis, kui peatusime rongi ootama jäädes ära sõites sealt... Imelik, ma ei mäletagi, kas seal olengi nii tõkke taga rongi möödumist oodanud... Eile ootasin. Ega Nansy ei aimagi, mis tundsin , mõtlesin... Samal ajal ajasime juttu, tegime pilte... See oli Narva-Tallinn rong, mis võttis möödudes uue hoo sisse...
Teadsin väga selgelt, et minulgi on ainus võimalus edasi minna... Tagasi vaatamata. Mis on olnud, see möödas... Minu suurim rõõm, et lapsed suured ja omades eludes... Minul ka oma elu. Kuid mõtlen neile ikka, olen olemas... kuigi vahetevahel tundub, et nad ei tahagi mind ja seda ausalt... Aga nad saavad hakkama. See on tähtis. Emana tean, et minagi ei tahaks ka neil ees olla. Mul ka palju ees ja saan hakkama. Lihtsalt hea on mõteteski soovida lastele armastust alati.
See oli väike tänurännak natuke tagasi vaadates. Neile, kes vikerkaarel... kuid on andnud lastele parima ... vanaema, vanaisa, isa ... Ja ka mulle, eriti Aivar...
Arvan, et sinna ma ei sattu enam. Vähemasti nii pea... Ja selle kohaga ei seo eriti enam miskit... Nagu Kaagveregagi, kuigi siin on mu kodu, mille eest olen väga tänulik... Kuid edasiviivat energiat ma ei tunneta...
Seda tunnet, kui vaatasin rongi, on keeruline seletada...
Selja taha jäi rahulikult suur osa minevikku...
Hästi kerge oli ette vaadata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar