Torm...

 Ma ei mäleta sellist tormist ilma suvel...

Me katuselt lendas mingi jupp vuhinal alla...  Toimetasime. Mina tolmuimejaga. Anne köögis. Äkki akende taga mustjas lendav vari... Täitsa jube. Aru ei saanud koheselt, mis nüüd lahti... Vihm, vali tuul, torm, kuid mis veel... 

Usun, et mõned olid paanikas, miks juhatus ei päästa otsekohe... Õnneks olime juhatusega koheselt kontaktis... aga tõesti ei roni koheselt katusele...

See kõik paneb ,mind mõtlema, et inimesed ei ole katastroofideks valmis. Ei peagi olema. Aga võiks... Kui palju on räägitud, tehtud koolitusi... Siiski reaalne olukord on hoopis teine... Mul käis esimesena peas läbi, et ega keegi alla ei jäänud... siis seejärel tänasin kõrgemaid jõude, et hullemat pole juhtunud... See kõlab hullumeelsena, kuid tean, et vahel aitab just seesugune tänupalve rahulikuks jääda, Vähemasti minul enda sees... 

Õnneks oli nii öelda õnnelik õnnestus. Katus ju saab parandada. 

Loodusjõududele vastu seista inimene ei suuda. See on lihtsalt nii. Alles hiljuti nägin videot, kus eesti mees rääkis, mis läbi elas, kui tornaado pühkis terve linna... Mul ei meenu hetkel, kus see täpselt oli, kuid see oli õuduste õudus... Mis paneb küll mõtlema, kui habras on elu... On vaja imede imet, et elu jääda...