Täna oli äkiliselt väga lahe laupäev... Eile mõtlesin, et täna kükitan kodus ja nii mitu päeva järjest... Kuid eile hilisõhtul kutsus Kristi mind Avatud talude päevale kaasa. Muidugi tahtsin minna.
Käisime Kruusa ja Nugise taludes. Mõlemas olid ka ponid. Mulle on hobused alati meeldinud, Üks mu unistus on ratsutada, seda pole ka veel teinud...
Nugise talus mõtlesime Kristiga, et prooviks ja küsiks peremehelt, kas võib ja saab ratsutada nagu lapsed... Kuid võtsin liiga kaua hoogu. Padukat hakkas sadama. Poni tuli ka kohviku katuse varju alla.
Mulle meeldis mõlemas talus pisut nostalgiline maaelu hõng. Eriti Kruusa lauta lõhn - kujutage ette. Tuletas mu lapsepõlve meelde... Panin tähele, et mõni noor täitsa pelgas... Isegi mitte väikesed lapsed... Õnneks olid aga kõik siiski uudishimulikud.
Nugise talus olid jaanalind ja hõberebane kurjema näoga.
Mõlemas kohas olid jänkud. Nemadki on mulle sümpaatsed lapsest saadik.
Kuid ma ei näinud ühtki kassi.
Sõbralikku mänguhullu koera hakkas me laps pisut kartma. Võib olla sellepärast, et koer jooksis esimese jutiga kihutades meist mööda ja meil pole kellelgi koera... Mul oli lapsena koer, kassi polnud ja ma ei sallinud kasse. Aga tänased koerad meeldisid mulle väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar