Nagu poleks olnudki kolm päeva, millest kirjutada... Tavaline elu. Midagi õieti ei juhtunud, siiski palju on olnud.
Hetkel naudin vaikust. Tõelist vaikust. Tunne küll selline, et maailma müra pole kuskil... See on rahustav tunne. Nagu oleksingi maailmas vaid mina ja kõik ongi hästi...
Pisut olen väsinud maailma mürast ja hallidest toonidest nagu muid toone ei võikski näha...
Ja kas peakski koguaeg kirjutama ja mõtlema...
Usun, et ei pea... Kes lugeja ikka mäletab homme, mida täna kirjutasin... Ja mina isegi, ega ei mäleta homme, mida täna päev otsa mõtlesin...
Südamesoovid ja südamesosinad endale jäävad rohkem meelde, kui usaldad...
Homme Abja Paluojal. Toon näituse koju... Umbes kuuks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar