Läksime Läti juhuslikult kruusa või külavaheteed. Kuigi päris mitu mitu kilomeetrit oli ümberringi põllumaa ja ei ühtki maja. Huvitav nostalgia. Siis sõitis vastu veneaja veoauto... Eestis sellist teel juba ei näe... Nagu ajas tagasi minek... Lehmakarju oli palju rohkem näha kui Eestimaal...
Siis nägime kaks korda karuputke. Teadsime küll, et pole hea taim - juba lapse saadik tean seda - aga see oli kohutavalt ilus. Et peatasime auto pildi tegemiseks. Karuputkel toimetasid miljoneid herilasi... Ja samas oli suur vaikus ja ääretu roheline loodus. Enam ei näinudki mujal karuputkesid...
Eesmärk oli siiski leida Ruhja linnas söögikoht. Sest tahtsime tõesti süüa. Harva tuleb minul ja ka Kristil mõte mina teise riigi lihtsalt sööma. Aga see hullus andis mulle palju energiat juurde, See reis oli küll lühike, kuid nautisin sajaga, Mina ise poleks vist julgenud kõva häälega Lätit mainita... Kristiga, üldse super abistajatega mõtleme ja tunneme ühtemoodi ja kui kõik klapib, siis teeme ära. Abistaja tööl, mina saan end hästi tunta... ja kõik ongi hästi.
Ruhja tänavad olid head, Nägime üht inimest ratastoolis veel... Lilli ja kujusid olid kõikjal, isegi jões. Jões see pea oli natu jube nagu keerlev uppunud...
Selle suve teemaks saab vist laululavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar