Merisiga Potu Kass Bongol külas

Potu käis täna Bongol külas. Ja mul. Bongo oli uudishimulikult arg. Mu üllatuseks. Potu mitu korda läks lähedale, Bongo taganes. Samas päris kaugele ka läinud, Puhkasid samal ajal. Bongo proovis, kas mahub Potu puuri .. Ei mahtunud. Potu mahtus aga kassimajja, mida Bongo on unustanud, aga nüüd hüppas kohe sinna, kui Potu ära tuli. Sõid koos ka heina. Potule meeldis siin, oli nagu kodus. Anne imestas selle üle. 

Väikest merisiga Bongo kardab, aga kui külla tuleb jõehobu... Meil käib ju igat sorti külalisi vahepeal, kõik võimalik. Olen lahke ju...😂

Kõikidel oli lõbus.

 Jänks lahkus 6 aastat tagasi... Ei tea, kas kaks sõpra saavad kuskil vikerkaarel kokku ka...

Kardinate ettepanek aknale - Bongo oli abikäpp ja saba 🤣

 

Sõpruse päev

Täna olevat rahvusvaheline sõpruse päev... Kallistan kõiki sõpru! Minu rõõm, et saan olla teie sõber, kes loete mu blogi, näiteks!

 

Näitus "Naeratus suveöös" Rakveres

 

Koristamismöllu tuhin

Sai veidike koristatud. Nii mõned tunnid ehk kõva pool päeva. Kristi käte abiga. 

Enne oli pool tagatuba tõesti kolakamber... või noh kõik asjad üksteise otsas ja kõrval ja taga ja ees... Ja see pidi olema veel minu uhke ateljee... Ei olnud -pikemalt aega tundsin, et miski on mööda, siin ma ei suuda mõistliku luus...

Vihmane ilm... Otsustasin, et nüüd on kõige õigem veidike koristada. Aastas  kord võiks ju suuremat koristada... Veidikesest sai palju rohkem koristatud 😊   Sattusime Kristiga hoogu!!! Kardinad kuivavad vaid vihmas, õues veel... Viskasin asju minema, tõstsime väiksemaid asju ümber...Parandasime ka... Vahepeal kantseldasime lapsi ja päästsime Bongot laste eest. On alles kass ikka - lihtsalt laseb end kiusata, kuid ei tee lastele miskit, lihtsalt jookseb eest. Panime ta kapi  otsa, sinna lapsed ei roni järgi. Natuke vaatas Bongo mõnuga ülevalt alla, siis hüppas ikka põrandale laste sekka. Lõpuks leidis koha printeri peal.

Olen tänulik nii iseendale kui Kristile, et on jälle ateljee tantsusaaliga 😊😋 Mu väike loomisruum... 

PS Minu juures elab kohutavalt palju ämblikke, seega mul on tohutult õnne. Ämblikuvõrke oli risti - rästi, minu õnnedki on risti - rästi igalpool. 💖😍😋

Kurgipoisid purgis

 Tegin hapukurke. Üle  mitme aja. Ma poleks jõudnud Monika  kaasaantud kurke süüa...  Mõtlesin, et olen virk ja kraps jälle kord ning panen kurgid purki. Mustsõstralehti toodi hoopis Võrumaalt. 😀😀 Kindlasti oleks neid ka lähemalt, aga nii oli kõige lihtsam küsida ja saada, kui tullakse siia... 

Ennemini tegin palju rohkem igasugust kraami sisse, nüüd olen aasta paar laisk... Ei ole eriti kuskil hoiustada  talveks - talve ajal... Ega ma ei viitsigi enam väga kaugele paljud ette valmistada... Keegi see tähendab minagi, ei tea, mis elu võib juba hommegi tuua... 

Aga ma nautisin kurkide sisse tegemise hetke. 😍 

 Ma arvan, et enne sügistki on purgid tühjad. Salateidki hea teha... 

Aitäh Monikale kurkide eest. 😍 Rõõmu jätkub neist...  

Kui mitte midagi pole parajasti teha, siis...

... siis tuleb olla vägagi naiselik ja korraldada peegli ees moedemonstratsioon 😀 Omaenda riidekapis leidub kleite, mida pole isegi proovinud. Mõelnud ikka, kuhu lähen ja kellele kena olla... Iseendale olla kõigepealt kena!!!   Seda tuleb meeles pidada. 

Sel pildil on minu juures miskit, mida pole mul ammu olnud... Kes õieti täppi paneb, mis see on, see saab minuga koos naerda, õhtusöögil! 😉😉😉

Ma veel ei tea kus ja kellega ma nende kleitidega kohtun... Aga täna ma igatahes kohtusin tähtede tähega! See tähendab, iseendaga! 😍

 

Kahe suvepäeva hetked...

 

Käisin Monikal külas. Suure-Jaanis. Oli väga väga armas kohtumine. Oleme neti sõbrannad jumal teab , mis aastast... Aga kohtumine päris elus on alati ju kümneid kordi armsam ja vahvam. Vahetum. 

Käisin Monikal külas sõbranna Kristaga, kes oli üle pika aja Eestimaal. 

Nii et mul olidki vabad hetked isiklikkest abistajatest...  

Kolme naise jutuvada jätkuks kauemaks kui...  Tänane öö jäi lühikeseks... 

Aga mulle meeldis väga vara hommikune õues pildi tegemine ning ka Tartu poole tagasi sõit. Hommikuti saan õues üldiselt vähe olla... Eilse õhtuse õues olemise ja grillimise rikkus padukas. Kuid tubades oludes läks me grillpidu edasi peaaegu hommikuni. 

Taksikoeral Liisal oli 12 sünnipäev. Sõime tordi ja jõime shampust.

Tartus läksime Kristaga jälle kumbki omi teid. Et millalgi taas teha koos rallitiir.

Ujusin ja päevitasin Tabiveres. Isikliku abistaja Kristiga. Ka see oli hästi vahva. Saime vihmagi. Sooja vihma päikese paistel. Lahe. 

Issakene on olnud kaks vahvat päeva.

Kass Bongo mätas

Bongo oli paar päeva uimane. Arvame, et palavusest... Toomas tassis enda kodust talle mätta... Bongole tuli kohe eluvaim sisse ...  Nüüd on Bongol oma spaa - märg käterätt, tema lill, mida lubadeks mõnuga näksida ja kassi sööginurk... 😂

Kõik on siiski hästi!!!

Mina olen vahel hädaldanud, et keegi ei käi külas ja nii edasi... Tõesti vahetevahel tunne, et siin käivad mu abistajad - mitte, et mul nende vastu miskit oleks... Vastupidi hoopis ju...

Siiski vahel sooviks kellegagi lihtsalt olla... Kella vaatamata, tunde lugemata, raha arvutamata... Need väiksed tegemised on seotud IAT-ga,  Paberi- või arvude majandus meeldib mulle ka. Kuid kui saab liiga palju aeg ajalt, sooviks mõni hetk puhkust.   

 Iseendastki puhkust ja abivajadusestki. Mõtlemisest, mis abi vajan veel, kui  abistaja viis minutit veel siin on...

Sooviks olla. Lihtsalt.

Tean, et seda tunnet palju ei saa aimata ka... Ühelt poolt on veider tunne, teisalt on vägagi inimlik tunne. 

Ja  siis tuleb üllatus!!!

Mu endised isiklikud tulevad külla. Täna käis Johanna.

Siis saan aru, et mu seesmised jauramised iseendaga on mõttetud ja vingumine... Mulle pole jauramist, et näiteks keegi ei käi külas,  vaja. See pole üldse minulik. 

Usutavasti olen olnud  hea boss, ja muidu ka kihvt inimene, et leitakse minu juurde tee ikka ja jälle... Päris elus taaskohtumine on hoopis rõõmsam ja vahetum , kui  kuskil facebookis... 

Kõik on siiski hästi!!!

Olen tänulik oma inimeste eest.

Küll saan ka puhata, nii et keegi ei pane tähelegi, et mina puhkan ja olengi lihtsalt. Ka selle nippi olen õppinud ära elus. 

Tänagi lihtsalt olin Johanna ja ta väikese tütrega.  

Üks pilt kassistki täna

 Bongo kõõlub aknal...

Nostalgiline laut 🙂😛

 Täna oli äkiliselt väga lahe laupäev... Eile mõtlesin, et täna kükitan kodus ja nii mitu päeva järjest... Kuid eile hilisõhtul kutsus Kristi mind Avatud talude päevale kaasa. Muidugi tahtsin minna. 

Käisime Kruusa ja Nugise taludes. Mõlemas olid ka ponid. Mulle on hobused alati meeldinud, Üks mu unistus on ratsutada, seda pole ka veel teinud...

Nugise talus mõtlesime Kristiga, et prooviks ja küsiks peremehelt, kas võib ja saab ratsutada nagu lapsed... Kuid võtsin liiga kaua hoogu. Padukat hakkas sadama. Poni tuli ka kohviku katuse varju alla. 

Mulle meeldis mõlemas talus pisut nostalgiline maaelu hõng. Eriti Kruusa lauta lõhn - kujutage ette. Tuletas mu lapsepõlve meelde... Panin tähele, et mõni noor täitsa pelgas... Isegi mitte väikesed lapsed... Õnneks olid aga kõik  siiski uudishimulikud.

Nugise talus olid jaanalind ja hõberebane kurjema näoga.

Mõlemas kohas olid jänkud. Nemadki on mulle sümpaatsed lapsest saadik.

Kuid ma ei näinud ühtki kassi.

Sõbralikku mänguhullu  koera hakkas me laps pisut kartma. Võib olla sellepärast, et koer jooksis esimese jutiga  kihutades meist mööda ja meil pole kellelgi koera... Mul oli lapsena koer, kassi polnud ja ma ei sallinud kasse. Aga tänased koerad meeldisid mulle väga.

Sai möllatud taas toas

 

Nurgariiul sai täpselt õigesse kohta lae alla.

Päris kaua ootasin ja soovisin seda hetke... 

Oh, kui mul oleks võimalus, siis teeks vist kõik ise ... Majagagi vast ei jääks hätta... Praegu suureks abiks Toomase oskuslikult käed.

Järjest rohkem kujutan ette olemist uues säravas ja uhkes kodus...  Küllap siin möllamine ja muutmine üha ilusamaks on ka millegi jaoks vajalik...

Vähemasti täna olen niiii õnnelik.

Tänulik ka.

Mulle ütles pisitüdruk...

... täna hommikul: Tere hommikust, mina sündisin.

Olen taas vanaema ehk mamma... Armastus ja rõõm südames💖

🥰 vahvad tüdrukud...

Sel kuul sai 9 aastat, kui Hanna-Liis tuli isikliku abistaja töövestlusele... Tuli ja jäi 😍 Praegu küll abistab mind harvem, kuid meid  seob palju muudki ja kõige olulisem, et oleme olemas... 

Hetkel on kõige hullem temp Raigastvere vaatetorni ronimine kahekesi aprillis 2022. 

Aga ka jäärajal sõitmine...

Täna tegime pildi siin samas Kaagvere mõisapargis. Tegime väikese tiiru, vaatasime , mis tehakse vanade hoonetega... 

See pilt  juulist 2015   peaks olema esimesi koos. Me polegi palju muutunud  Hannaga 😋

Täna apteegist ära tulles ütles apteeker meile "Olge tublid!!" Apteeker sai pisi ninanipsu, ta mõtles, et mina hakkan ostma kes teab mis ravimeid... Aga mina ostsin lapselapsele. Emme palus... Mamma on ikka pagana vahva olla! 

Kuid tublid tüdrukud oleme Hannaga ikka ja alati! 

 

Mis tänaval kentsakas on...

 Tulime Hannaga hambaproteesiarstilt. Läksime Jõe keskusesse. Oh üllatus - kõnniteeserval kaks suurt kivi 😂😎 Ma polnud ennem sellist nalja seal näinud, kuid ega ma seal tänavaotsast ei olnud käinudki. Igatahes me saime naerda ja paar kõvemat sõna öelda ja murul sõita - käia sammu paar 😋 

Oleks hea enne, kui tehakse lollust, pisut  mõelda. Sest minu selja taga on invaparkimiskoht ja sealpool ka kõnniteel paariastmeline trepp. Mind see muidugi pole takistanud hambaarstil käimast, kuigi olen rikkunud ka liiklust, käinud sõiduteel, et üleüldse jõuda kaldteeni... See kividega kõnnitee on ainus koht, kus saab viisakalt ja vaevata, ohutult, ringiga kaldteeni, mis läheb hambaarstide majja...Või lihtsalt Jõe keskusesse...

Need vaarikad

 

Jooksin aiamaalt ka läbi, kuigi seal väga ei ole aia moodi... See aasta läks kõik nii nagu on läinud. Aga ikkagi minu aiamaa ja ma ei anna alla!

Aiatibi ei ole näha, ta on lihtsalt nii heinas... 

Vaarikaid sain peotäie ära süüa, need olid hästi magusad!

Kollased roosid õitsevad... 

Siis sain paar punast sõstart, paar tikrimarja.

Õunapuul on vähemalt 3 õuna!

Saak on väike, aga see on väga-väga armas, ikkagi minu enda oma...

Küll saab maa ka korda. Või kui kuhugi kolin, siis kolin pool aeda kah endaga kaasa! 😀

Ja Bongo oli täna maailmarändur! Käis meiega maja taga ka! Muidugi mitte omapäi, nii julge ta veel ei ole... Kõige kindlam oli tal keldriauk! Ja siis tegi hüpeka, kui üks koer läks teed mööda, arvatavasti ta oleks koera nahka pannud, kui lapsed ei oleks teda tagasi hoidnud! 😂😂😂

Õhtul ta magas toas 4 käppa taeva poole... 😀

Suvi sai ristitud

 

Käisin täna sel suvel esimest korda järves! Kurepalus. Võtsin ka lapsed kaasa. Lapsed olid julgemad kui mina, sest minu jaoks oli vesi külm. Ma ei julgenud ujuda... Päikest ka väga ei olnud. Aga ikkagi on praegu hea tunne, et sain värskendust! 😊

Kink iseendale

 

Üks minut...

Tegin tiiru kohas,  mis olnud mullegi omamoodi kodu kunagi ammu ammu... Kus olen olnud väga õnnelik ja väga kurb... ja vahel tihti julgelt isepäine, kuigi enda sees kartlik... Kuid mindud alati kõige  paremate soovidega... Armastusega...

 Mõtlesin , et  näitan Nansyle kohta... Jah, näitasingi... 

 

Aga  nüüd tean täpselt, miks tahtsin sinna veelkord minna... Vaadata ja meenutada väheke... Tänada... 

See plõks käis siis, kui peatusime rongi ootama jäädes ära sõites sealt... Imelik, ma ei mäletagi, kas seal olengi  nii tõkke taga rongi möödumist oodanud... Eile ootasin. Ega Nansy ei aimagi, mis tundsin , mõtlesin... Samal ajal ajasime juttu, tegime pilte... See oli Narva-Tallinn rong, mis võttis möödudes uue hoo sisse... 

Teadsin  väga selgelt,  et minulgi on ainus võimalus edasi minna... Tagasi vaatamata. Mis on olnud, see möödas... Minu suurim rõõm, et lapsed suured  ja omades eludes... Minul ka oma elu. Kuid mõtlen neile ikka, olen olemas... kuigi vahetevahel tundub, et nad ei tahagi mind ja seda ausalt... Aga nad saavad hakkama. See on tähtis. Emana tean, et minagi ei tahaks ka neil ees olla. Mul ka palju ees ja saan hakkama. Lihtsalt hea on mõteteski soovida lastele armastust alati.

See oli väike tänurännak natuke tagasi vaadates.  Neile, kes vikerkaarel...  kuid on andnud lastele parima ... vanaema, vanaisa, isa ... Ja ka mulle, eriti Aivar... 

Arvan, et sinna ma ei sattu enam. Vähemasti nii pea... Ja selle kohaga ei seo eriti enam miskit... Nagu Kaagveregagi,  kuigi siin on mu kodu, mille eest olen väga tänulik... Kuid edasiviivat energiat ma ei tunneta...  

Seda tunnet, kui vaatasin rongi, on keeruline seletada... 

Selja taha jäi rahulikult suur osa minevikku... 

Hästi kerge oli ette vaadata...

Narva inimeste lahkemeel, kuid pelmeenid...

 

Tegime tiiru Narvaski. Käisime kaubanduskeskuses, nime ei mäleta... Esiteks tahtsin wc-sse... Hämmastav, kui sõbralikud on sealsed inimesed, eriti venelased ja naeratavad. Isegi teismelised noormehed hoidsid Uuskasutuskeskuse ust endastmõistetavalt lahti mulle... Mujal Eestis pole seda ma väga täheldanud... 

Mul oli tunne, et tahaks midagi süüa, kuid kõht väga tühi polnudki... Aga üks väike kook... Leidsime "Oma pagariäri" kohviku. Mul ikka nii, et ma võin kookidest elada, kuid mu kaaslased tahavad siiski soolast süüa... Nii ka Nansy.

Nägime siis seinal menüüd. Otsustasime pelmeenide kasuks. Ostsime. Müüja käis pelmeenide pakiga ringi kassa taga ja siis paneb selle kassa kõrvale kaalule. Mingi hetk ta tuli nende külmutatud pelmeenidega me lauda ja küsis, et kas ta paneb nii kauaks need külma tagasi siis vms, kui me sööme kooke. ja siis selguski see tõde, et neid müüdi kaasa. Seinal polnud kirjutatud, et need on kaasa ostmiseks. meie arvasime, et kohapeal ikka serveeritakse. Sama hinna eest muud osta ka ei lubatud. Lubati raha tagasi kanda. Müüja helistas omanikule.

Ma pidin siis ise kaks kooki ära sööma. Nansy ei tahtnud enam midagi...

Jõhvis läksin ostsin heeringat 😂

Nii minu moodi! Süüa magusat alla ja soolast peale.