Järsku plahvatas pähe, et 1999 juuni oli omamoodi hullem.
Siis lasin jalga Soome kaudu hooldekodust Härmalõng otse koju. See oli vingem ja üks parimaid otsuseid, mida keegi ei teadnud enne õige hetke. Mul oli tunne , et lähen hulluks, aga hull olen nagunii, siis võib lõplikult minna. Teadsin, et see on ainus tee, kuhu pean sattuma tagasi või edasi minema...
Tolle aja hooldekodu juhatajale Vaikele kirjutasin neljandale lahkumisavaldusele : Lähen koju ja vastutan enda eest ise!!!
Mu sees oli kergus ja põnevuss, mis saab edasi.
Tagasi põgeneda ei olnud võimalik enam...
Edasi tormata aga küll ja veel...
Lõpmatult tänulik olen sõbranna Kristale, mammale ja oma papale, kes esimestel hetkedel toetasid mind.
Südames olid Merili, Silver ja Merli...
Kui neid kõiki poleks olnud, siis mine tea, kes või kus praegu oleksin...
Aga täna olen siin ning õnnelik, uhke ja tänulik iseenda üle, et kuulan ja tean oma ingleid ja oma kõrgemat mind., Vahel küll raske ja valus, kuid alati saab tõusta kõrgemale... ,Ma arvan, et me koosloomine mind on tõsiselt hea.
Mu toas õitsevad lilled armastavalt..
Homme saab Kuldvõtmeke 25 aastaseks... Sellest homme...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar