Omal ajal oli uhke ja hää ehitis. Sain isegi mitmed kordi seal käia... Kontserditel. Lillelaadatel või festivaltel - enam ei mäletagi, mis nimed neil lille üritustel olid... Ka katusel sai käitud...
Oi aegu ammuseid... 😊
Kõik muutub. Ühelt poolt on see võrratu ja imetore, kuid... muutumises võiks olla palju vähem pahameelt või kurja otsimist ja nii edasi... Oli, mis oli., On, mis on. Kui poleks olnud, siis poleks ehk praegust hetkegi. Kui poleks olnud, siis oleks teisiti ja praegu ehk samas kohas... Möödunud ei saa olla ometi üdini halb ja hall... Vähemasti minu möödunud ajad on olnud alati värvilised ja parimad sel ajal, kui nad olid. Ka kõige raskemad ja keerulisemad ajad on lõppenud ju siiski hästi.
Seda mõtlesin just siin ja praegu. Tallinna polnud aega niisuguseks mõtlemiseks.
Oli päev,. kus sõime õhtust Kristi ja Maajaga restoranis Armudu. Tõsiselt, ma ei mäleta õhtusöögi valge veini pokaaliga restoranis. Ja ise veel otsustasin nii. Nohjah, mul olid Tiialikud Pipi patsid, oli kerge vallatum olla. 😂 (Kui Nansy patsid punus, siis ma väga ei tahtnud, näisid eriti lapselikud. Õhtuks päälinnas olin täitsa rahul patsidega.) Tavaliselt ma ei joo alkot... See kõlab vabandusena. Vabandus see kindlasti pole. Vaid see, et lihtsalt üllatuslikult kohvita tellimus. Soovisin küll roosat veini, seda ei olnud. Menüüs oli. Siis läksin hasardi, mis mõttes: kord saja aasta jooksul tellin roosat veini ja ei ole 😋
Maarja saime enda kamba Tallinna bussijaamast enne lauluproovi.
Muide, kolmapäev käisin Põltsamaalgi. Lõuna kohvil - koogil Carl Schmidti maja kohvik-restoranis. Muud ma ei soovinudki. Tuli kelmikas mõte, et läheks Põltsamaale kohvi jooma. Hakkasime Tallinna poole sõitma varem. Oli piisavalt aega... Huvitav on see, et psühhodraama õppimisajal kolme aasta jooksul ei käinud me seal kordagi söömas... Tundus mitte meie koht... Miks - ei tea... Nüüd tundus küll minulik koht... Hubane. Hea minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar