Siis kohe Tartu.
Hambaarstil käidud. Sellest teen omaette postituse lähiajal.
Väikene shoppamine.
Kohtusin esimest korda väikese neiu Lauraga.
Olin seda kohtumist soovinud mitu kuud. Usun, et saime sõbraks, kuigi alguses uudistati mind küll umbusklikult, mis mõttes tädi Tiia sõidad mu vankri kõrval...
Neiu emme Pillega oli samuti otseloomulikult suur rõõm taas päriselt kohtuda. Viimati nägime umbes täpselt kaks aastat tagasi...Pille on olnud minu üks väga hea isiklik abistaja. Ja mine sa tea, kui ta poleks kavalalt sundind mul värvid ja lõuendi ostma, kas ma oleksingi täna kunstnik... 😋😊 Aga hea on ikka ja alati mõelda, mul on sõpru, kes on minust nooremad. Nii ei vanane mu hingki.
Isikliku abistaja amet mu juures on imeline. Töölt minnakse, kuid väga sageli jääme siiski suhtlema.
Huvitav on see, ert Pillel tuli meelde, et kaks aastat tagasi kohtusin ühel samal päeval tema ja Kaupoga. Nagu tänagi. Tekib traditsioon juba nagu...
Tõesti, tõesti Kaupoga sai ka Pierre s istutud kahe eest. Tänagi särasime mõlemad. Jutu jätkuks kauemaks. Leppisime kokku, et võiks rohkem kohtuda, kui kahe aasta tagant.
Kaupo on olnud minu parim psühholoog. Oleme teinud koos projekte ja koolitusi. Mina olen saanud tema kõrval olla ka koolitaja.
Kaupo on lihtsalt sõber.
Olen tänulik, et paarkümmend aastat tagasi viisid teed kokku meid. Kaupo on rikastanud mu elu ja julgustanud mind väga.
Täna sain kesklinnas jalutatud nagu vanal heal ajal. Ja kohe valgusfoori juures tuli vastu Ragnar. Vahetasime paar sõna. Kallistasime.
Ragnar oli esimene, kes ütles, et ma võiks näitust teha... Nüüd keerleb näituste karussell mul...
Autodega sõites nii ei näe tuttavaid tänavatel. Jalakäimisest - loe ratastooliga rallimisest tänavail - tunnen vahel puutus...
Möllatud sai köögis. Väheke.
Õhtu oli TU Akadeemia zoomi live.
Ja panite tähele - mul olid juuksed lahti. Mulle meeldivad lahtised juuksed kõige rohkem. Kui aus olla. Kuid lahtiste juustega saan olla kõige vähem...
Oli imehea kevadpäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar