Isegi mitte jalaga!!!

Olin mammana iseendale eile õhtul vihane, pahane, tige, kurb... Lubasin veidi vandumistki, mida naljalt minult ei kuule. Olin tõeliselt endast väljas - seda juhtub harva. Paljud küsivad, kas ma kunagi seda ka 

olen... Olen küll. Kui on põhjus. Põhjus endast välja minekuks ja vihastamiseks on harva. Ja  kui on, siis harva ja viivuks. Eile oli selline hetk.
 

Riivasin vaevu sõrmega oma lemmik kruusi. Kruus lendas vaibale, Sangakillud mööda tuba laiali. 

Tavaliselt ütlen koheselt, et killud toovad õnne, kui lõhun pestes nõusid 😋 Noo, õnn läks hoopis meelest ära... Noh viieks  minutiks. 

Siis muigasin: mamma ei lõhkunud isegi mitte jalaga!!!

Õnneks juhtus see õnnestus minul endal, mitte kellegil teisel. Ikka, kui näiteks läheb miski katki abistajatel, siis naid ikka põevad ja mina lohutan  neid. Seekord oli vastupidi - Mirjam lohutas ja rahustas mind. 

Õnn on seegi, et kruus jäi ise terveks. Sang vaid tükkideks. Tükke saaks kokku liimida. Siis olekski sang taas terve. Kas ma siis jooksin sellest meie kahe - mamma ja tibu kruusist päevast päeva, on ise küsimus. Kindlasti  ei pane kruusi kuhugile kappi tolmuma.   Ega võtta maalimise juurde kasutusele - selleks on kruus armas ja liiga tundeline. 

Praegu ei teagi ma täpselt, mis nii vihastas hetkeks. Või hoopis kurvastas.... Saan  aru, et asjad ikka juhtuvad kõige ootamatutel hetkedel. Keegi ei soovi siis paha. Ega ole kopakäppki... 

Pidin seda vahejuhtumit jagama. See nii väikene asi. Ja kõik on ilusti elus. Aga kui palu emotsioone... 

Sang oli muide ka minu varvastele ülimõnus ja mugav.  Vaatan, kui ostan ise tasse või kanne just sangu... Aga see oli ja on endiselt mulle kingitud... 

Eile meenus veel Alveri luuletus  "Tulipunane vihmavari", eriti lõpu read... Uut, aga uut ei tahtnud ma enam... 

Vähemasti sellist uut ei taha, poleks see ju, mis praegune mamma-tibu kruus...  

Küll aga tulevad veel kümneid tasse mu ellu. Küll jõuan veel palju lõhkuda... 

Killud toovad õnne 😉😊