Emajõe äärde mines nägin, et vana armas pajupuu - minu meelest on või oli paju - on murdunud...
Selle puu taustal on saadud mitmeid hetki jäädvustatud.... Küllap see pilt jääb viimaseks...
Ilus oli...
Igatsesin veel murtud oksale istuda.... Siis polnud tugevaid käsi, kes/mis mind tõstaks...
Täna ronis Kristi murtud puul. Kui oleks keegi kolmas julge veel meiega olnud, oleksin julgenud puul istuda.... Ma poleks kartnud, kuid tean oma keha, et ta hakkab rõõmustki tõmblema, kitsal ja kõrgel võõras kohas... Aga kui keegi mind turvab, siis kõik hästi.
Emajõe vesi oli täitsa soe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar