... on praegu taevas. Hästi suur ja kõrge... Ühendab taevast ja maad võimsalt ja eredalt. Seitse tooni vikerkaarel on nii puhtad ja säravad...
See on ilus vaatepilt tänasele lõppetuseks.
On väga hea tunne, kui usaldatakse mind oma valikute valimisel ja lõpuks öeldakse et just sellist vastust oodatigi. Kuigi ise arvasin, et see vastust polnud see, mida oodatakse... Ma lihtsalt ei oska enam tavaliselt pinnapealselt vastata, kui mõte on sügavam. Või kui soovitakse minuga kohtuda ja küsitakse siiralt, kuidas läheb... Seegi teeb hingerõõmu tohutult.
On hea mõelda, et olen ikka tingimusteta mõnel mulle nii armsal inimesel meeles või südames.
Praegusel ajal on meelespidamine kuidagi nihkes, vähemasti mulle näib see nii. Ma tunnen vahel tüdimust või kogunisti jõuetust, et olla olemas, pean midagi tõestama teistele, kellele tahad olemas olla... või kui palun abi, jälle tõesta midagi ja anna anna anna.. Saan suurepäraselt aru, et teistel inimhingedel samamoodi. Keeruline on jääda iseendaks. Kuigi enamus räägib, et iseendaks jäämine oluline... Ongi.
Juhuseid pole olemas. Isegi, kui näib, et näiteks isiklik abistaja on sattunud juhuslikult minu juurde tööle, siis see nii võib olla polegi. Juhuseid pole olemas, kuigi tundub terve elu vahel olema juhuslik. Anna luba juhustel juhtuda ja ühel heal hetkel tunnedki, et see polnud juhus. Elu on tõeline. Nii ehtne ja tõeline on elu nagu vikerkaar. Ilmuv ja kaduv...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar