Olen mõelnud üle kuu, kas panen või mitte uue töökuulutuse oma isikliku abistajale. Kindlasti praegused mu super abistajad jäävad ka. Kuid asi on selles, et neil oma elu ja praegusel ajal räägitakse ikka iga inimene on temale endale number üks. Seda tulebki mul meeles pidada. Olen ka abistajatega rääkinud. Nad arvavad samamoodi nagu mina ise, et mul pole kunagi liiga palju abistavaid käsi/jalgu. Mu isiklikele abistajatele sobibki pigem lisatöö. Vahetevahel. Või vaheldus igapäevasele elurutiinile. Sedagi on mulle öeldud, et minuga olemine on hea vaheldus.
Usun, et seda on kergem ja parem mõista, kui kohtuda ja olla minuga, mis loov elu karussell koos on. Neile, kes mitte midagi ei tea veel minust ega isikliku abistaja tööst, võib olla see jutt arusaamatu. Ka see on mõistetav. Siis ongi hea tulla ja olla. Lihtsalt küsida ja jutustada võib ka, kuid see pole päris see, mis olla natu aega minuga päriselt.
Tean, et soovin kevadest ja suvest võtta , mis võtta annab. Hästi palju väljas olla. Kõikjal käia. Ma ei tahaks veel kõiki suveunistusi reeta ega välja öelda. Tahaksin ka natukene rohkem spontaansus mõnda päeva. Et olla ja püsida ise endana oma elus ja anda endast parima endale ning teistele niiviisi.
Olen rõõmus ja tänulik, kui mõni uus inimene sooviks näiteks vähe aegagi olla minu isiiklik abistaja. Päev on siiski väga vähe - ei saaks lihtsalt teineteisest aru. Üks - kaks päeva või paarkümmend tundi suve jooksul sobivad endistele abistajatele. On olnud ikka ka vahetevahel neid, kes tulevad abistama mind, kuigi on ammu töölt läinud. Suhtlemine on jäänud. Tean, et nii mõnigi endine abistaja loeb mu blogi.
See postitus pole ametlik töö pakkumine.
Kuid kellelgi tekkis huvi, saab ja võib igal juhul igal ajal minuga kontakti võtta.
See pilt tehtud ammusel ajal Olustveres, kui sai käidud psühhodraama kohtumise päevadel isikliku abistaja Margotiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar