Seegi piltki tehtud hoopis larbi tutvutus üritusel 9 aastat tagasi Käbitares... Juba. Hämmastav, kuhu aeg kaob... Vahel on tunne, et ei kaogi kuhugile, sest aega kui sellist pole olemas ning seega ei saa kaduda... On ja jääb tunne, et miski oli ja järsku ei ole, jäi kuhugile, kust enam kätte ei saa...Ja kui kuidagi ei meenuta ka, pidevalt või aeg-ajalt, siis jäävadki igavikku miljonid hetked... See selleks. See on minu arvamust ajast, mida kõik teame ja ei tea ühel samal ajal.
Olen üksik nõid. Mulle öeldi küll, et ma ei anna nõia mõõtu välja... Aga äkki oskan seda nii hästi varjata... Või ollakse sellega nii harjutud...
Eehhee, aga pisut uuhhuu olen ma küll. Ja üksi ka... Kes õpib elamiskunst. Võlub imelisi asju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar