Riidehoiutädidki võiksid vähemasti naeratada. Oleks haigla natuke helgem ja lootust andev koht...
Käisin Maarjamõisas. Külatusajal. Panin tähele möödudes riidehoiutädidestki mööda koridore, et mitte üks riidehoiutädi ei naeratanud. Nad seisid mornilt. Andsid automaatselt riided kätte või võtsid vastu. Saan aru, et ega haiglakülastajaidki ei suuda tihti neile naeratada...
Mina ära tulles, jopet kätte saades, naeratasin säravalt riidehoiutädile öeldes aitähki. Tädi pool sekundit mõtles, siis naeratas vastu. Miski muutus temas...
Naer ja naeratus parim ravim.
Minuga on hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar