Tšillin niisaama . On ju reede õhtu. Minu jaoks täiesti tavaline reede õhtu. Põnevaid ja häid üllatusi vaevalt, et saab tulla... Kuid iial ära ütle iial. Siin ja praegu kõik võimalik.
Hingesopis sala helesinised unistused. Need panevadki mind särama. On neidki unistusi, mida ei oska või ei soovi ma unistada. Või on unistuste taga peidus soovid, igatsused... või tunded... Mida püüan enda eest salata... Peita... Kui pole neid, siis pole ka... küsimust, kas suudan rohkem olla...
Kuigi tean, et võiksin rohkem olla. Alati.
Ja siiski miski hoiab mind ikka ja jälle milleski tagasi. Vahetevahel pole enda vastu aus. Siiras. Kuigi näin enda meelest vägagi siiras ja aus...
Täna oli tegelikult igati vahva reede. Sai nii öelda enam-vähem tava kodu riietes Mellistes poes. Mul on kõik riided ilusad, vahet pole, kas kodu või linna või muu. Kuid ise tean täpselt, mis riietega välja väga ei kipu minema. Olin säravalt lohakas. Natuke. Seda tean ise. Teised ei pannud seda tähele. Aga vahel on tore ja mõnus olla niisama säravalt mitte igapäevaselt kenake! Lohakas pole just kõige õigem sõna... Arvan, et seda tunnet, mis sellega kaasneb vajavad aeg ajalt kõik naised.
Lihtsalt olila kohal!
Sellisena nagu oledki.
Kas või poe riiulite vahel.
Ja kui kohtadki kedagi, keda ei looda kohata, kuid salamisi loodad ikka kohata, siis nähakse loodetavasti tõelist sind. Naisena.
Veel sain siin mängitud taas juuksuri salongi. Sõbranna Maarja tegi ilusaks Nansy..
Minul värvis eile Nansy juukseid. Otse loomulikult endaga tegelemisel pean end tundma lõpuks printsessina. Seda ma naudin alati. Tõsiselt.
Juuksuris on ka naiste jutte ja palju naeru, See käib lihtsalt asja juurde.
Hetkel olen taas üksi. Üksik printsess, kes arutleb omaette, millal saaks minna välguna kuhugile minna... Näiteks tantsima või hilisõhtul jalutama... Ilma, et peaksin tohutult ette planeerima... Ennemini nagu sain seda palju rohkem teha, mina mõtlemata väga ette. Mitte alati. Rohkem küll. Nüüd kaob kuidagi aeg abistajatega lihtsalt ära... Ja üksinda ma ei lähe... Ma tõesti ei nutta ega virise. Kummaline on mõelda, kuidas on muutunud miskid, isegi ei saa aru, mis nimelt muutunud on. Aga helesinine unelm rohkem olla pole muutunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar