Võtsin aja maha.
Nautisin imeilusat kevadpäeva . 💓
Hommikul ärgates nägin kohe aknast päikest.
Naeratasin iseendale.
Võisin olla tänulik, et täna tuleb imeliselt lihtne päev. Juba eile otsustasin, et täna ei torma kuhugile poodi... Olen lihtsalt.
Liiga palju seinast seina asju on olnud poole veebruarikuu jooksul... Surutud alla ja samas üles tõstetud mind...
Selle vahele oli vaja tasakaalu. Ja mõistmist, et siiski olen omaenda elus, pean püsima oma teel... Ja keegi teine ei saa takistada selles kohal olema kui mina ise... Mina aga olen edasi rallija...
Tõusen... Pean tõusma siiski ise, keegi teine ei saa teha seda minu asemel... See poleks minulik ja võiksn kergemini uuesti alla ta potsatada ning end hästi valusamini ära kaotada... Kui potsatades korraks omas jõus ja väes ning teades, et seda potsatus on ka millegiks vaja... Siis tõesti tõusta taas...
Avastasin endas, et mu koduküla on küll ilus ikka ja jätkuvalt, kuid Kaagvere on minu jaoks kuidagi kauge ja tühi... Mul polnud isegi seda tunnet enam, et ma ei taha siin elada... Ja ometi nii omane paik. Palju palju mälestusi, tuttavad puud ja teed...
Vaatasin taevas. Sinisinine.
Mõistsin, et mu soov minna kuhugile uute kohta on tõesti olemas ja tahan mingil viisil midagi uut alustada...
Oli imeline esimene kevadpäev sel kevadel. Päike soojendas. Tuul natu jahe...
Olgu kõikidele kevad iseenda taas leidmise algus - kevad südamesse!💕 Tundkem, et maailm naeratab vastu, kui suudame ise naeratada 😍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar