Mul on üle mitme aja, et nagu oleksin tühjaks pigistatud sidrun... Tegelikult praeguses ajahetkes on ikka hästi. Palju asju on hästi. Ma ei saa kurta, et pahasti on.Hoopis vastupidi. Ma pean tänulik olema, et praeguses ajahetkes on nii palju õppida. Ja lõpuks anda endast parim. Parim iseendale. Parim teistelegi.
Kuid tunnen end kohutavalt väsinuna.
Energiat pole ollagi...
Uskuge, ka mul tuleb ette selliseid hetki, kus tunnen, et olengi tühi kest, millega ei ole mitte kui midagi peale hakata...
Kuid, olen õppinud kukkuma selili. Vaimselt mõttes. Siis näen tähti. Ja oma kõrgemat mina. Kõrgem mina jälgib mind. On minuga. Seni, kuni usun, et minu mina on minuga, on hästi. Võin vahel kukkuda, lubada kukkuda ning siis jälle tõusta.
Mõni ootamatu asi põrkab vastu, et eest polegi võimalik joosta - see ongi päris elu. Siis kukkudki korraks teadmatult, mis selle põrke segadusega teha - ja ahmid õhku. Ahmid õhku, kuid ei hinga.
Kui õige hingamine taastub, hakkadki tõusma...
Minuga on küll nii.
Et jah...
Ajahetkedes, mis on, saad kogeda päris elu. Päris iseend. Palju suudad. Palju ei suuda. Vihastad või armastad... Armastus on kõige kõige...
Aga see on minu mõte, Minu tunne.
Mitte sinu.
Isegi siis, kui mõtleme ja tunneme ühtemoodi, on ikkagi sinu ja minu mõte. Tundega sama lugu. Meid seob armastus. Isegi siis, kui viha võimutseb, on seal armastus... Sest vahel armastame ka vihased olla, kuigi ei tea seda... Nii on mõni hetk nagu kergemgi.... Kuid kas ikka on kergem...
Armastus teeb olemise kergeks.
Tuligi ajahetk, kus mõte kadus, mida soovisin kirjutada...
Homme jälle mõtlen. Kirjutan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar