Kevadpühad...

... lõppesid siiski mõnusasti ja toredasti. 

 Enne tänast lõunat polnud mul absoluutselt pühade meeleolu ega tunnet... Siis sai mindud õuegi. Eile olin näiteks üksi. Üksi olemine mind ei kohuta üldiselt, kuid kui kõik jamad kuhuvad ühte kohta üheaegselt - südamesse - siis tahaks siiski tuulutama minna. Hingata paremat. Üksi aga ei saa ma akentki lahti... Korraks, ainult korraks oli kogu virrvarr jamade keskel mul lämbumistunne... Kuidagi liiga palju sai kõike liiga lühikese aja jooksul. 

Aga pole hullu. 

Küllap läbin needki keerulised asjad. Olen ikka teel. Kui need keerulised asjad lahenevad, tulevad ju uued ja uued asjad, mis nõuavad ikka aińa uusi ja uusi lahendusi...

See on kulgemine tähtede poole.

Elumängus.

Sai lihtsalt jalutatud. Sinilillede asemel leitud lumikellukesi. Nähtud metsas kaht kitse. Aiamaakesel tiir tehtud, natuke rehaga üle tõmmatud.  Lastega sibulakoortega mune värvitud. Igati vahva oma akusid laadiv õhttupoolik on olnud.     

Tähtede Tähed...

... on täna õhtul 20.05 Kanal2-s  taas teie/meie ees. 

Mina hoian kõikidele tähtedele vabraid, sest nad ongi väga head 😍 Võrratud. Ootamatud üllatajad. Julgelt iseenda ületajad.

 Ma olen uhke ja mul on au, et üks Tähtede Täht ´German  Gholami soovis pildi minuga.   

Tänud Silverile

Üks tort mulle, teine sünnipäevapoisile 😀

On olnud võrratu ja lahe jagada end emmena, nüüd juba ammu mutina sinuga, Silver, päris miljoneid hetki. On olnud õnnelikumaid ja kurvemaid hetki.

Elu esimene õnnelik meil oli Tartu sünnitusmajas, kui kohtusime 😊💖 

Tuhat tänu, Silver, et oled olemas! 

 

Minu eilne soeng

 

Imeline tähtede päev

 

Jälle üle mitme aja saime teha Hannaga imelise päeva. 

Rallisime pisut ka ringi, kuigi  käisime Tallinnas. Pärast sõitsime Piibe maanteelt koju tagasi,

Mõtlesime teel sööme ilusas söögikohas. Nelijärve tuli meelde - talvepäevad - kuid täna pandi kell 17 kinni see tore söögikoht. Siiski rääkisin Hannale õhinal, kuidas me Kristiga kelguga kihutasime.

Süüa saime Musta täku tallis. Seal polnud ma ennem käind.

Täna pidi olema oranz päev. Isegi mu kõrvitsapüree supp oli oranz.

Ja siis üllatuslikult nägime - kohtusime endise isikliku abistaja Sigritiga. Rõõm oli mõlemapoolne.

Homme tuleb oranz päev...

 ... ja üle pika aja lokkidega 😀

Võtan homme aja endale. Rallin päälinna. 

Noh, võib küll arvata, et ma koguaeg rallin ja lendan ringi, kuid see pole üldse niiviisi.  Päriselt ka. Kuni eilseni olin 17 päeva toas. Ei saanud õue õhku nuusutadagi. Tõsi, avatud aknast sain siiski kevadet hingada. See pole aga jälle see, mis minna ise välja. 

See on aga minu elu. 

Ja ma ei nutta. Milleks nutt...

Kõik loevad ja näevad rallimisi ja toimetusi ning ei suuda mõeldagi, kui palju tegelikult olengi vaid toas. Ma ei saa väga hästi öelda, et palju kodus... sest kodus olla võib tähendada ka korrakski õueski käimist... 

Olen harjunud sellise seinast seina olemisega. Kord pikalt seinte vahel, nii et keegi teine ei pane seda tähelegi peale minu enda, kord jälle rallin sajaga ringi, Toimetan - tegutsen mõlemal juhul. 

Eile Raadil

 

18 aasta tagune sünnipäeva kink papale...

... on kink mulle endalegi. Esimene maal muutis minu elu.💖😊 On andnud ja annab kindlasti veel ja veel uusi võimalusi ja väljakutseid.

 Olen nüüd 18 aastane kuntnik 😋 See on võrratult lahe värviline aeg olnud.

Tuhat tänu papa, et olid olemas sellisena nagu sa olid!! 

Ei saa kunagi valmis

 See minu kodu, mis ei saa kunagi valmis!!! Vähemasti praeguse koduga näib nii olema aastast aastasse, kuust kuusse, päevast päeva...

Täna on jälle köök pahurpidi keeratud. Tegime Toomasega remondi edasi. Tasapisi edeneb. Aga avastasime köögikappi tagant - üllatuse, mis polegi üllatus - hallitusseened. Tore. Kuid õudnre.  

Hea, et sai kappe liigutatud llõppuks. Liigutan mööblit pidevalt, kuid köögikappid olid  üle kolme aasta seisnud paigal, välja arvatud õnnetu alla sadanud kapp. Siis veel küsidakse, miks mööbeldan nii palju ning nii edasi...

Nüüd kööginurk hingab. Varsti saab uue väljanägemise. Vaatan kuskilt uued kappid.  Pean shoppama minema. 

Igav ei hakka.

Tegevus juures. 

Lihtsalt vahel tüütu ja väsitav, kui tuleb miski ootamatus,  mis vaja lahendada kiiresti...   

  

JÄLLE KEVAD!!!

 Kevade esimene hommik sel aastal oli laulutunnis. Germaniga laulutunnid on küll iga nädal. See on juba nagu elustiil. Ootan. Avastan enda häält ikka ja jälle.  Mulle meeldib juba see, et lauluõpetaja German pole kordagi mulle öelnud, et ma ei saa või ma ei ole suuteline. Vastupidi. See on lihtsalt imeline, kuidas ta mind toetab.

Varsti saab laulutundides olemises kolm aastat.

Soovin kõikidele imeilusaid kevadeviise ja kevadevärve!!!

´

    Jälle oleme talve ilusti üle elanud. Nagu  alati. Nüüd tuleb rõõmuga kevad vastu võtta.

Tähtede Tähes...

 

... olime Kristiga täitsa nähtavad publikus. Eriti mu blond peanupp. 😀

Aga hääletage!!!

Mina usun,   et kõik kaheksa on  Tähtede Täht.  

  Saadet tehti  tv3 majas.  Fuajees võis pildi teha. Siit ka natu vale number... 😋 Vahva, tv3 ja Kanal2 saavad omavahel sõbralikult läbi. 

 

Haldja pühapäev...

 

Jälle oli päev iseendale. 

Pannkoogi pühapäev vaarikamoosiga. 

Tänase soengu proovis teha Mary Angela. Tõde on see,et tal tulevad  soengud ja patsid sama hästi välja kui Nansyl. Neil lihtsalt on kätt ja annet ja tahet juustega mässada. 

Praeguseks hetkeks naeratan ning tean, et tänane pühapäev oli nagu imeline haldjaline. 

Iseenesest. 

Üks hetk ja mõte viis teise hetkeni ja mõtteni. Lihtsalt. Kergesti.

 

Mu uus sai imeilusa nime - Metsahaldja kodu. 

Facebookis toimus nagu väike nimede pakkumise võistlus... Mulle meeldis  kõige rohkem see.

Arelinilt, kes palus miskit Norrast  maalida ning kes saatis palju pilte, sain täna teada, et olen valinud maalile maja, mis on Norras omaette kuulus. 

Seda ma ei teadnud. Aga nii, kui pildi nägin, teadsin otsekohe, et selle maja kuuskedega maalin. Tundus põnev. Pilt kõnetas mind kuidagi väga. Praegu võin rääkida, et esimese hooga tulid kuused männide moodi - pesin pool maali puhtaks... Lappe läks palju. Üks vana seelik ja kätterätt. Teengi vanadest riietest lappe maalimise jaoks.  Värvide segamiseks läks kaks katki taldrekut.  Ma ei viska nõude kilde iial enne ära, kui nad pole olnud minul veel maalimisel kasutamisel. 

Nüüd saan aru, miks see majakene kõnetas mind... Unistan ju majast... Miks ei võiks kuusepuu kasvada elutoas... Ja mul on olnud üldse elus head teemad kuusepuudega toas... 

 Usutavasti leiab millalgi koduseina Norras... 

Maal peab veel kuivama ilusti ja veel väikesed asjad tuleb teha...

Aga kõik argised ootamatud jamad  sulasid värvidesse, mis "Metsahaldja kodus" on ning saanud rõõmuuks ja tänuks. 💖     

Vaadake täna Tähtede tähte

 Vaadake täna Tähtede tähte Kanal2-s kell 20.05!!! 

Kass Bongo harjutab kuivalt vannis olemist!!!

 

Uus maal ootab ilusat nime veel...

 

Valma

 Minu kunstniku tööpäev lõppes just nüüd - pool kaks öösel. 

Täna maalisin kümme tundi järjest väikeese kohvipausiga. Umbes paari tundi korisstasin. Tunnen, et parem jalg natuke väsind.   Muu hästi. 

Täitsa  lahe töö sai.  Kolme - nelja päevaga. Üllatun ise, et nii kiiresti valmis sai. Lahe oli teha. 

Homme ehk näete.

Head ööd.

Ajahetked...

 Mul on üle mitme aja, et nagu oleksin tühjaks pigistatud sidrun... Tegelikult praeguses ajahetkes on ikka hästi. Palju asju on hästi. Ma ei saa kurta, et pahasti on.Hoopis vastupidi. Ma pean tänulik olema, et praeguses ajahetkes on nii palju õppida. Ja lõpuks anda endast parim. Parim iseendale. Parim teistelegi. 

Kuid tunnen end kohutavalt väsinuna.

Energiat pole ollagi... 

Uskuge, ka mul tuleb ette selliseid hetki, kus tunnen, et olengi tühi kest, millega ei ole mitte kui midagi peale hakata...

Kuid, olen õppinud kukkuma selili. Vaimselt mõttes. Siis näen tähti. Ja oma kõrgemat mina. Kõrgem mina jälgib mind. On minuga. Seni, kuni usun, et minu mina on minuga, on hästi. Võin vahel kukkuda, lubada kukkuda ning siis jälle tõusta.

Mõni ootamatu asi põrkab vastu, et eest polegi võimalik joosta - see ongi päris elu. Siis kukkudki korraks teadmatult, mis selle põrke segadusega teha - ja ahmid õhku. Ahmid õhku, kuid ei hinga.

Kui õige hingamine taastub, hakkadki tõusma...

Minuga on küll nii. 

Et jah...

Ajahetkedes, mis on, saad kogeda päris elu. Päris iseend. Palju suudad. Palju ei suuda. Vihastad või armastad... Armastus on kõige kõige... 

Aga see on minu mõte, Minu tunne. 

Mitte sinu. 

Isegi siis, kui mõtleme ja tunneme ühtemoodi, on ikkagi sinu ja minu mõte.  Tundega sama lugu. Meid seob armastus. Isegi siis, kui viha võimutseb, on seal armastus... Sest vahel armastame ka vihased olla, kuigi ei tea seda... Nii on mõni hetk nagu kergemgi.... Kuid kas ikka on kergem... 

Armastus teeb olemise kergeks. 

Tuligi ajahetk, kus mõte kadus, mida soovisin kirjutada...

Homme jälle mõtlen. Kirjutan.      

Romantiline

 Viimaks ometi on saanud romantiline valgus mu toa seinale. 

Selle lilledega lambi ostsin juba eelmine kevad. Olin poes piilumas käinud juba mitu head aastat... Mul on vahel otsustus võimetu mõtemäng ostan või ei osta, vajan või ei vaja... 

Selline lamp oli Ehitus ABC-s viimane - ja kohe tuli selge otsus. Lamp ootas mind. Olin õnnelik ja tänulik.

Paraku samasugused laelampid olid müüdud... 

Vähemasti magamisnurk on õhtuti romantilist valgust täis.

Nii vähe ongi õnneks vaja!!! 

Peeglike, peeglike hommikul seina peal...

 

... KES on kauneim tänases päevas? 

Peegli vastus: 

Eks sina printsess Tiia!! Ära kunagi unusta, et oled parim printsess iseendale... 

Iga hommik vaatan tõepoolest kas või korraks peeglisse. Ütlen iseendale miskit head. Üks kõik, milline padi näos või kui sassis juuksed.

See olen ju ikka mina ise. Igal hommikul. Täpselt selline nagu olen. Ei ilusam ega inetum. Ei parem ega halvem. 

Olen tähelepanud ikka ja jälle, kuidas kardetakse hommikuti peeglisse vaatamist... 

Minagi pole tahtnud seda teha. Peeglisse vaatamist hommnikuti. See tundus nii kohutavalt hirmus... Nüüd olen aastatega õppinud vaatama. See on hoopis vahvalt kihvt. On hommikuid, kus naeran laginal öösoenguid - Väikese Nõia või Kunksmoori  soengud. Pole olemas lahedamat asja, kui alustada päeva naeratusega iseendale. Et sinust algabki kõik...  See aitab luua ka mõnusat suhtlemist iseendaga. Olgu ja tulgu päev, milline iganes. 

Täna hommikul polnudki juuksed nii sassis. Ma isegi natu pettusin 😋 Tahtsin head pildi... Aga öö oli mõnus. Sain juuksed lahti magada. Seda naudingut mul iga öö pole. Kui mul hommikul kammijat  pole, siis magan patsiga... 

Praegu ei saa ma küll aru, miks karta hommikul peeglit. Või hoopis iseend... Mina küll igatsen vahetevahel välja paista täpselt selline nagu olengi. Vahel nii öelda kergelt lohakam või teisi sõnu, alati ei saa näha välja harjutud ilus... Ja mis on olla aga endale harjutud ilus ja  parim... Kas siis, kui ma pole  kammitud ja lakitud, ei olegi ka enda meelest ma ilus ja parim... Olen ikka ju seesama Tiia. Lihtsalt magasin oma juuksed rahulikult sassi nähes undki.😂Muud hullu ju ei olegi. 

Minu olemus ikka ju sama. 

Igal hommikul.

Igal õhtul.

Seni kuni leian iseenda keha - hingega tasakaalu, olen ilus ja parim iseendale. Ka kõige keerulisematel hetkedel. Teised võivad arvata minust mida tahes... See on juba nende rõõm või mure.

Igatahes hommikul pilgu heit peegli pole patt.

See tõstab ja äratab üles. 

Vahel tuleb endki üllatada naiselikus väes

Mul polnud aimugi, et tänane´juuste värvimise õhtu lõpeb nõnna kelmikalt. Meil Nansyga.   

Sellist naiseliku väge iseendas pole ma näinudki või unustanud... Vist. ´Vähemasti piltidel... Oi, ma pisut kartsin ka selliseid pilte teha - päriselt ka 😀😂 Aga siis mõtlesin, et olen pagan võtaks ilus naine. Meil oli lõbus ka Nansyga. Miks pagan pihta ei võiks üks pühapäeva õhtu just selline naiselik... Kelmikas. Iseendki üllatav.  

Ei loe mitte midagi. 

Mina olen mina. 

Ja ma elan vaid kord. 

Ikka ja jälle pean tõdema, et oma aastatele ma ei mõtle. Ehk siis 25 ja nii see jääb...  Hing ju särab. Rõõmutseb. Kuigi argimuresid on ka üle pea... Oskan olla vaid mina ise, kes teab, et murede taga on alati lahenduste leidmis rõõm. 😀😍 

Naiselik mäng on tõsine mäng, mida tuleb nauditavat mängida. 

Alustan uut hästi põnevat tööd. Keset remondimaterjale ja muud kola. Kohvrites, mis tagaplaanis, on minu maalid... Olen aga kindel, et uus maal saab ilus tulema.   
 

Meie päev ongi õhtus

 

Loodan, et on olnud igati vahva naistepäev kõikidel.

Mul oli küll vahva päev. 

Hommikul ütlesin naistele ehk siis abistajatréle ja iseendale ka loomulikult, et oleme vägevad naised ning hea, et meiesugusi pole rohkem. Naersin, et oma teisikuga oleks täiesti narr tülli minna 😂   Mind on üks ja ainus.

Ma armastan olla ja olengi uhkelt selline naine nagu olen. Iga päev. 

Kui närvid läbi...

 

...siis peab tegema mannavahtu! Mannavaht on mulle lapsest saati mõjunud nagu rahusti.

Täna tuli eriti hea. Ja potitäis mannavahtu ongi otsas! 😁

Tänud numbritele

 Avastasin just praegu, et mu blogi on loetud tänaseks üle miljoni korra! 😍😍😍

Jee, ma olen esimest korda elus miljonär! Blogimiljonär! 😂

Ja veel, täna sain allkirjastatud IAT pikendatud lepingu. Täpselt samad numbrid mis eelmine aasta... Kuni 28. veebruarini 2025 on mul pikendatud 2160 tunniks rallimist. Ma olen küll Kastre vallale tänulik, aga täpselt see sõna - pikendatud - tundub, nagu oleks mu elu aasta nende tundide võrra pikendatud. Aga õnneks ma tean, et aastas on 8760 tundi. Ja ma kavatsen ka kõik ülejäänud tunnid elada ning ma ei mõtlegi pikendamisele ega ka lühendamisele! 😀😛😀 

Iga minut, iga sekund on vaja lihtsalt hingata! 

Ja raha on ka täpselt sama. Kindlasti tuleb mul poole rohkem juurde panustada. Keeruline on, aga see on minu külluse ja luksuse elu-olu, kui ma tahan ikkagi olla keegi 😉 Ja see keegi on ikkagi jätkuvalt Tiia, keda on paljudele vaja. 

Aga täna ma olen tänulik numbritele! Niikuinii saan ma veel muudes asjades ka miljonäriks! Blogis ma juba olen! Võttis aega ainult 18 aastat ja 34 päeva! 😍

Ohtlik või uskumatu värk

Mina ei joo iial enam väikeses pakendis smuutit!!!

Eelmisel esmaspäeval, kui olime teel Kristiga hädas küpsisega mu kurgus, samal ajal oli veel kummaline asi... Kristi tõmbas mu suust lima... Me ei  saanud aru, mis see on... Ei olnud okse. See oli lima, mida tuli aina juurde... Lima , millega lapsed mängivad...

Mõtlesime Kristiga lõpuks välja, mis see võis olla. Sai tehtud ka katse, mitte enam mu suus, kas oletus peab paika. Tulemus jahmatav.

Kuna ma kannan hambaproteese, siis kasutan ka proteesiliime. Seekord olin pannud Corecat, mis pole küll mu lemmik, kuid vaatan vahel ka soodushinda. Nii. Ploomi smuutii hakkas hambaproteesiliimiga reaktsiooni tegema - paisus limaks...

Sellist asja pole elus veel näinud, et söök - jook keemilises reaktsioonis hambaproteesiliimiga. Oligi lima valmis ja ilma minu tatitagi.

Õudsus... 

Siis lendasid hambad suust... Kuid kurgulagi liimine... Olin ju enne juhtumit joonud smuutit ja ma iei saa välistada, et küpsisetükk takerduski limasse... 

Loo moraal. Mõelge, milliseid parim enne keemiat on poed täis! Ja sööme - joome, mõtlemata, mis reaktsioonid võivad kehaski toimuda... Anname lastele ka... Aga vanaemade mannapuder kodumoosiga on kahjulik - tule taevas appi, eks ole...

Samas ega proteesiliimgi just parim pole kasutada, kuid ilma ka ei saa... Midagi sellist polnud ma aastatega tõepoolest veel kogenud.

 

Käisin lihtsalt jalutamas. Mööda Kaagveret. Üle mitme - mitme aja... 

    Võtsin aja maha. 

Nautisin imeilusat kevadpäeva .  💓

    Hommikul ärgates nägin kohe aknast päikest. 

Naeratasin iseendale. 

Võisin olla tänulik, et täna tuleb imeliselt lihtne päev. Juba eile otsustasin, et täna ei torma kuhugile poodi... Olen lihtsalt. 

Liiga palju seinast seina asju on olnud poole veebruarikuu jooksul... Surutud alla ja samas üles tõstetud  mind... 

Selle vahele oli vaja tasakaalu. Ja mõistmist,  et siiski olen omaenda elus, pean püsima oma teel... Ja keegi teine ei saa takistada selles kohal olema kui mina ise... Mina aga olen edasi rallija... 

Tõusen... Pean tõusma siiski ise, keegi teine ei saa teha seda minu asemel... See poleks minulik ja võiksn kergemini uuesti alla ta potsatada ning end hästi valusamini ära kaotada... Kui potsatades korraks omas jõus ja väes ning teades, et seda potsatus on ka millegiks vaja... Siis tõesti tõusta taas...

Avastasin endas, et mu koduküla on küll ilus ikka ja jätkuvalt, kuid Kaagvere on minu jaoks kuidagi kauge ja tühi... Mul polnud isegi seda tunnet enam, et ma ei taha siin elada... Ja ometi nii omane paik. Palju palju mälestusi, tuttavad puud ja teed... 

Vaatasin taevas. Sinisinine. 

Mõistsin, et mu soov minna kuhugile uute kohta on tõesti olemas ja tahan mingil viisil midagi uut alustada... 

Oli imeline esimene kevadpäev sel kevadel. Päike soojendas. Tuul natu jahe... 

Olgu kõikidele kevad iseenda taas leidmise algus - kevad südamesse!💕  Tundkem, et maailm  naeratab vastu, kui suudame ise naeratada 😍 

Selline tunne mul hetkel...

Üksindus

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

See luuletus minu enda kirjutatud... Ammu, ammu, ammu.... Alati meenub, kui olen kurb ja soovin saada selgust iseendast... Hetk siin ja praegu on just selline.

Mul on hea meel, et olen siin ja praegu üksi. Seda on vaja väga... Usun, et iga hing vajab selliseid hetki. Iseenda olemiseks. Üksi vaikuses olemiseks.

Kuid vaikusest on asi kaugel... Ikka riivab kõrva mingi heli kuskilt.

Teen või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...

Olen olemas või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...

See on lihtsalt on nii.

Ja jääda iseendaks, nõuab tasakaalu leidmist iseendas. Sest tean ise ainsana, et olen andnud parima ja halvimast parima. Olen parim võimalus või versioon iseendast... Küllap olen apsakaid teinud, kuid olen vaid inimhing...

Kõigele sellele mõtelda üksinduses ja vaikuses on võlu ja jõud...

Üksindus polegi nii halb... Vahel hea... et taas leida lendu tõus...