Tuhat tänu, et olete minu
ja minu kodulehe/päeviku (blogi)
sõbrad!
Mul on olla õnn kõikide sõber ka päriselt. Päris elus. Päris südamedes. Ja teate mis - ma kirjutan ka päriselt päris asjadest.
Minu meelest, see päris kohalolemine on sõpruses ja armastuses kõige tähtsam. Sõprust armastuseta ei saa ka mitte mingil juhul olla. Armastust on sõpruses palju, kuid paar grammi 😉😊 siiski võib-olla vähem, kui armunute vahel. Või siis ka pole vähem... Ma pole neid ju üle kaalunud! Õnneks! Kohalolemine siin ja praegu on mõõtmatu.
Kord on öeldud mulle:
"Ma armastan sind kui maailma parimat ja kallimat sõbrannat" ja ütleja pilk tungis sügavale südamesse. Mul oli tunne, et näeb minust rohkem läbi, kui mina ise, ja annab samas endast kõik... See oli kohviku laua taga kohutavalt ilus hetk. 💖 See oli päris ... Meil oligi Kareliga hästi eriline telepaatiline suhe. Sellest olen palju rääkinud...
Aga soovin öelda, et tihti öeldakse armastuses sõnu nagu mööda minnes... Tundakse tundeid, omaenda tundeidki mööda minnes... Ollakse lõpmatudel otsingudel, et äkki kunagi kuskil on see tõeline...
Tõeline ongi päriselt siin ja praegu. Kestab nii vähe või palju kui kestab. Hetke, hetke kaks, kuid kestab. Kui ollakse kohal. Iseendas. Ja alles siis, kui ollakse iseendas kohal, saab soovida kohalolemist teiselt... Nii lihtne ongi.
Mitte kui midagi ei kesta igavesti. Või nii igavesti nagu tahetakse... Ka esimene suudlus saab läbi ... sest tulevad aina uusi suudlusi ... Ja ometigi unistakse, et esimene suudlus võiks olla lõputu... Vähemasti kord elus oleme ikka nii unistanud...
Valugi ei kesta igavesti. Ollakse harjutud mõtlema, et valu lõpmatu...
Elu lihtsalt kannab uute võimalusteni. Uute kohtumisteni...
Eks mul on olnud armastus, mille otsa saamist ei soovinud... Kes teaks, kus ma oleksin täna või kes ma oleksin täna, kui see oleks alles... Täna olen tänulik , et andis mulle nii palju võimalusi kogemusi kogeda.
On sõpru, kellega eriti ei suhtle enam. Meil on tulnud lihtsalt aeg käia oma rada. Võib-olla aitas selle valikule corona hullus... kuid üks hetk oleks ikka ära tundnud, et oleme teineteisele andnud olulise ja kaugeneme heaga... Kuid kui taas kohtuksime kunagi kuskil jaguks jutu kauemaks, usun. On sõpru, kellega ei kohtu tihti, kuid tead, et ta on iga kell olemas. On ja on - kas peabki sõpru lahterdama ... Ei pea. Ei tohi. Kõik sõbrad on andnud millalgi midagi, mis on meile vaja olnud ja milles õppinud oleme...
Sõber on sõber.
Sõbranna on sõbranna.
Kui ollakse kohal hetkes.
Suhteliselt võimatu on kõikidega suhelda üheaegselt... Kui just ei kirjuta postitust, mida mina teen praegugi... Kuid siiski tundub mulle, et kohtuda päriselt oma kalli inimesega on tuhat korda parem.
Ja parim sõber olete ka iseendale 😉
Head sõbrapäeva
PS Sel pildil on mu varbasoe maal. Üleeile tegin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar