... on nüüd tänuga visatud prügikasti. Oma jalaga.
Oi, kui mitu korda tahtsin ja abistajad tahtsid seda ära visata. Kuid... Ma polnud selleks valmis. Mõnd katkist asja lihtsalt pean ise minema viskama. Olles oma mõtetes. Tänades asja, et ta x aeg oli mul olemas. Viskan täpselt sel hetkel minema, kui tunnen või tajun, et enam ei suuda teda näha. Et nüüd ta andnud kõik, mis anda sai. Aeg on ruumi anda uuele asjale...
Selle kandiku tõi kunagi ammu naabrimammi. Ta oli natuke teistmoodi naine. Nagu me kõik oleme natuke uuhhuud endamnisi. Kõik me usume midagi või kedagi. Tunnistame seda siis või mitte. Isegi mitte uskumine on usk, et ei usuta kedagi ega midagi. Samas siis usutakse iseendasse vähemasti. Naabrimammi armastas värvidestki rääkida. Ta oli tark hing. Ja üksildane. Valge kandiku tõi ta mulle sellepärast, et kandik oli valge ja tal polnud nii säravat asja kuhugi panna. Nii ütles mulle. Mina kuulasin tema alati ära -- ega ta endast eriti rääkinudki. Rääkis maast ja sellest, mida ei nähta... Mul on isegi kurb, et ma ei osanud omal ajal taltr rohkem küsida...
Naabrimammi jääb südame. Ja see hetk, kui tõi ühel aastal mais oma aiast natu üle saja tulpi mulle. Lugesin ära. Ikka selleks, et mina tunneks rõõmu ja näeks lillede sära. Temale polnud vaja, ütles... Aga usun, et tal oli suurim rõõm kinkimisrõõm ja keegi, kes võttis selle tänuga vastu 😍😊 Kuigi vahel mõtlesin, et ta läheb pisut liiale...
Teda pole mõned head aastad enam.... Nüüd pole ka kandikut, praegu prügikottis, ootab oma teed jäätmejaama... Kuskil raamaturiiulis on ta antud raamat... Värvide raamatu andsin kellelegi lugeda ... See raamat on jäävalt läinud vist...
Aga ta korteris elab väga vahva naabrinaine Nansy. Olen omaette pool naljaga mõelnud, et selles on mängus naabrimammi... 😋😉😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar