Printsess ...või kerjus

Mul on ikkagi tunne, et täna ma olin kokkuvõttes natuke okkaline printsess. Okkad olid kõrvarõngad kõrvas 😀 Ma olen tänulik, et täna oli üllatusi, paremaid ja mitte nii häid. 

Ja ikkagi on mul jätkuvalt küsimus, et kuidas hinnata inimest? Kuna võib öelda, et ta lubab endale liigset luksust või elab üle oma piiride? Mina ei oska vastata. Saan aru, et tänapäeval on bürokraatia üle mõistuse, aga see kõik tõmbab väärikuse ja energia alla. Mind käidi täna hindamas, nagu ma üks päev lubasin kirjutada, et tullakse. Ega see mind väga jalust ei rabanud, küsimused olid samad. Kuidas ma riietun, kuidas ma liigun, kuidas ma söön, kuidas ma pissin jne jne... Saan aru, et isiklik abistaja ongi füüsiliseks abiks, siiski mul on tunne ikka ja jalle, et erivajadustega, edukas, loov inimene olla on tegelikult mitmekordselt raskem, kui nö tavainimesel. Ometi me kõik oleme erilised ja erivajadustega hinged. Kui mulle ikka öeldakse, et ma elan luksuslikku elu, siis sorry, mis asi see luksus on? Kas see, et ma abistajaga käin WC-s üks kord päevas, või üks kord nädalas õues? Jällegi, kui Tiia nõuab, siis hakkavad nõudma! 😂 Seda ma olen paarkümmend aastat tagasi juba kuulnud. Et kui Tiiale, mida Tiia tahab, siis hakkavad kõik tahtma! Mina nii ei arva. Oleksin väga õnnelik, kui kõik inimhinged võiksid olla õnnelikud, ja soovidagi julgelt, mis neile rõõmu teeb. Siis ma oleksin enda salasoovi tätinud. Mina küll ei julge keelata kellelgi õnnelikum olla, kui mina. Üleüldse, õnn on ka igalühel isemoodi. Ei ole ühesugust õnne. Ei ole ühesugust inimest. Ei ole ühesugust hinge.

Ma ei ole pahane sotsiaaltöötaja peale. See paberimajandus on mõttetu, et üks hindab, et teine annab raha, kolmas kontrollib, ja neljas plaksutab jalgu nagu mina 😀 Et saada normaalselt elada, mitte luksuslikult, nagu mina 😂 Mul on tõesti kerjuse tunne. Olla inspiratsiooniallikas paljudele peab ikka selili kukkuma ja taevatähti nägema, et tõusta jälle kõrgemale... Ja ma ei ole kuu-usku, ma olen täheusku! 

Ma loodan südamest, et mulle ikkagi antakse aastaks ajaks see Kuldvõtmekene, et saada edasi rallida oma tähtede poole! Ja et aasta aega enam ei sorita mu rahakotis. Ja ma loodan, et kui kunagi leian nt mõne hea sponsori, kes toetab minu ettevõtmisi, siis sorry, see on ainult hea näitaja.  

Veel, kui ma peaks kunagi tõesti nt abielluma, siis ei taha ega tohi keegi mulle öelda, et ma ei vaja isiklikku abistajat, et mu pere peab nagu mind aitama. Mul on oma elu. Kõikidel pereliikmetel on ka oma elu. Sotsiaalsüsteem peab sellest ükskord aru saama. Aga mulle tundub, et see lõputu rääkimine. Kes ei ole ikka selle sees, see ei saagi aru. 

Aga täna oli veel mitu head asja ka. Vaatame, mis juhtuma hakkab 😉 Ja ma võin olla oma maalide üle uhke. Ja mitme teise asja üle ka uhke ja tänulik! 💗

Sõbrapäeva tort sai ka väga-väga hea ja maitsev