Nukk Angela...

 

See on Angela. Ta tuli mu ellu 45 aastat tagasi. Angela on viimane suur nukk. Mul oli tõesti palju nukke. Kõikidel on olnud nimedki. Minul tänaseni alles Angela, Monika ja Anneli. Nad tulnud ja olnud minuga alati. Mingil võluväel. 

Kuna lähen uuel nädalal tõepoolest ühte Tartu lasteaia rühma lastega kohtuma, siis vaatasin Angela otsa ja mõtlesin, et lahe on võtta nukk kaasa. Mõeldud - tehtud.

Nukk käis beebivanni spaas. 😂 Ta oli pesemata olnud mõned head aastad.  Tuli meelde, kuidas sõbranna Kristaga kuivatasime kahte ühtemoodi nukku peśunööril. Krista nuku nimi oli Maria, ja juustevärv oli pruun. Muidu täiesti ühtemoodi.  

Täna panin Angela radika kõrvale kuivama. 

Puhtad riidedki sai selga. 

Nüüd olen mamma, kel ühes kapis leidub mõndagi lastele. Ka riideid ja mähkmeid... Sealt leidsingi Angelale riided.

Nüüd ootame śiis lasteaeda minemist. Jälle. Ta on juba kunagi ammu Melliste lasteaias mängimas käinud.

11 aastasena, kui sain augustikuus Angela, ei osanud ma uneski näha, et olles ise juba mamma, naudin nuku päeva ning minu nukust on ikka rõõm. Toona mõtlesin ise ja ütles emagi, et olen juba nii vana, nii suur, et milleks mulle veel nukk... Kuid mina soovisin... Mul oli olemas nimigi , sest teadsin, et poe/vabriku nime ma ei jätta. Kohutav, kui kõik nukud oleks ühe nimega... See ei meeldinud mulle üldsegi. Minu Angela sünnipäev, võin küll kuupäevaga eksida, on 11.august 1978 - siis tuli ta minu juurde. 

Armas lugu sai täna.