Olin kolm päeva Transunity Akadeemia talvepäevadel Nelijärve Puhkekeskuses. Mul oli küll nunnukas ehk läpakas kaasas, kuid ega ma siis veel ei istunud toas läpakas... Reedel korraks näppissin nunnukat kelgulaual... Kristi võttis igaks juhuks väikese kelgu kaasa, toas tegin ka kuiva trenni, Proovisin, kas saan istuda - polnud ju aastaid kelgul istunud. Kelgu polnud õues vaja, küll sai ta teise funktsiooni - arvutilauaks. Siiski mõnus oli kujutleda end printsessina, kes hakkab nautima omamoodi talvepuhkust - ikka kodumuredest kaugel - rõõme.
Järvel olid uisurajad, Alguses ma nagu puisklesin vastu. Ei leidnud õiget kohta, kus järvele ratastooliga pääseda, lõpuks leidsime Kristiga sellegi. Kõhe oli esimestel hetkedel... Ma ju ei ole eriti (loe - üldse) üldse jääl käinud... Lapsena küll mõned korrad, siis olid vist ka uisud... Aga jah see oli igavik tagasi... Jää praksus mõne koha pealt - see tõstis elevus. Ohtu polnud. Kuidagi hästi hea tunne sai, kui ring tehtud sai. Seega, ratastooliga saab uisutada!!! Kõik võimalik, kui kaldtee ulatub hingeni!
Meie majale oli ehitatud hea puust kaldtee. Nagu aru saiń minu pärast - armsalt hooliv 😍 Usun kahjuks, ega seal ei käigi palju inimesi ratastoolis...
Päevade korraldaja Anu vahetas tõukekelgumatka juhi ära. Sest üks matkajuht ei julgenud mind kaasa võtta, kartis, et puudega inimesega juhtub midagi ja nii edasi... KUID meiega matkas super lahe matkajuht Levo. Mind Kristiga võttis enda taha, meie tempo järgi kelgutasime. Ja tuli välja, et tegime kiiret sõitu. Lõpuks laskusime hullemas kohas, teised väga ei julgenudki sealt laskuda... Oli väikesi kukkumisi. Mina Kristiga ei kukkunud 😊 Matkajuht Levo rääkis väga väga kihvtilt metsast ja rähnidest, kui tähtsad nad on metsale. Tegi keerulised eluasjad metsas väga lihtsaks ja aru saadavaks. Ta oli väga tähelepanelik ja hooliv. Kaks tundi möödusid kui hetk.
Mul ei jõudnud isegi külm hakata. Aga olin sissepakkitud ka. Ja turvaliselt rihmadega kelgul kinni.
Tuhat tänu isiklik abistaja Kristile, kellega koos tegime taas miskit ägedat ja hullumeelselt. Aga siiski ei midagi erilist ju. Kelgutasime. Uisutasime. ´Käisime saunas ja jalgupidi lumes. Jääauk on tulevikus. Seekord oli liiga libe ja pime - ei julgenud minna...
Tuhat TUA kallitele inimestele 💕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar