Lubasin hommikupoole mõnusa olemist. Iseendaga.
Proovisin uut seelikut. Seelik on õmmeldud mulle. Nansy tegi üllatuse. Ausalt ka, ma ei mäleta, millal kandsin seelikut või kleidi, mis minule mõeldud.
On vahe küll, kas masstoodangust valitud riideese selga panna - kuigi kõik riided, mis mul on, meeldivad väga mulle ja on minulikud. Kuid kellegi kättetööst valminud riidel on veel juures hingesoojus ja antud rõõm otse mulle. See on uskumatult hea tunne. Elamus.
Mu riidekapis leidub üle 30 aasta villane kampsun, mis on tehtud mulle. On ka vest, mis veelgi vanem. Vahetevahel harva kannan , külma ilmaga. Neis ikka veel soojad rõõmud, mis kord ammu on olnud.
Tõsi, aastaid pole isegi mõelnud, et ehk peaksin laskma endale miskit õmmelda... Ei ole olnud ka põhjust. Mul on tõepoolest riided. Siiski tihtilugu ei ole mitte midagi selga panna.
Selleks aastaks on olemas vahvalt kihvt seelik !!!
Tänased küüned. Mitu nädalad olin lakkimata... Ma ei oska enam eriti olla lakkimata. Mul on tunne, et siis oleksin nagu paljalt... Vahel on hea lasta puhata...
Söömaaeg võiks ikka olla nauditav.
Hapukoorega saab ju kaunistada.
On olnud ilus ja hea laupäev.
Ma tunnen end hästi.
Mis sest et kõik ümberringi ei ole nii ilus ja hästi. Aga see on elu...
Kuid ei saa ju kogu maailma kurbust või jama endasse võtta.
Siis võiksin hetkega iseendas hulluks minna.
Seda ma ei soovi... Või seda pole vajagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar