30 aastat...

 ... Olen soovinud ülesse seinakappi riiulit ainult 30 aastat! Nüüd, täna on see soov täitunud!

Hurraa!!! Toomas tuli täna ja kapp sai riiuli, ootamatult, üllatavalt.

Muidu enne ma nagu rääkisin kõigile ja kõik arvasid jah, jah, jah... Aga küllap täna oli täpselt õige aeg. 

Nii vähe on õnneks vaja!

Miks me toetame disaini ja kunstnike?

Vahest inimesed küsivad meilt, miks me oleme toetanud üht, aga teise tõstnud kõrvale? Siis peame vajalikuks seda selgitada, mille põhjal meie valime välja oma partnerid. Tiiaga oleme teinud koostööd juba mitmed head aastad. Tema osutus välja valituks mitmel põhjusel. Meile jättis ta sügava mulje tema siirus ja eelkõige positiivne ellu suhtumine, vaatamata piiratud võimalustele. Meile meeldis Tiia töökus. Seda nii kirjanikuna, blogijana, aga eelkõige kunstnikuna. Tema mitmekülgsus oligi see, mis meile tundus imponeeriv. Meie tegevus on samuti kunstilist laadi, õigupoolest veebidisain ja iga päevaselt logode kujundamine, mida saate näha veebilehelt https://www.interneti-turundus.org/logo-paketid

Täna tuleb olla loov ja mitmekülgne, et pildil püsida ja selletõttu on kõik kunstnikud ja disainerid avatud ning hoiavad silmad lahti ka oma ametivendadel, kunstnikel, mis kahtlemata on loomulik ja inspireerib. Nagu te juba aru saate, siis Tiia isik osutus välja valituks just sel põhjusel, et tema looming võib leida rakendust ka tootedisainis või mõnel muul kunstilisel kujul. Loomeinimesed saavad üksteisest aru ilma pika jututa. Meie mõtleme raamidest välja ja see väljendub meie tegevuses. Olgu need siis maalid, graafika, logod või mis tahes kujutav kunst. Kui me näeme inimesi, kes mõtlevad samal viisil, siis me oleme alati avatud ja nõus otsima koostöövõimalusi ning ka pakkuma toetust.

Tiiale soovime ikka uusi ideid ja tahet neid ellu viia!

Margus, Internetiturundusest 

--------------------------------------------------------------------------------------------

Sellise artikli leidsin hommikul oma postkastist. Margus palus, kas ma avaldaksin selle oma blogis. Otseloomulikult olin rõõmuga nõus. Margus on toetanud minu nimelist lehte pea 7 aastat. Kord kirjutas mulle, kas soovin omanimelist kodulehte. Muidugi soovisin. Siis oli mu blogi aadress ratastooli-tiia - aga see aadress häiris mind juba pikemalt aega. Ma ei tahtnud olla enam ratastooli-tiia... Minu soov oli  ja on tänagi Tiia. Sest olen Tiia. Mõtlesin, et muudan aadressi  - ning kirjutaski Margus Internetiturunusest.  Ta oli juhuslikult minu blogi näinud/lugenud...

Selline on me koostöö algus. 

Tegelikult me ei olegi väga palju suhelnud.

Tänane hommik üllatus on ikka väga suur üllatus  Selles´sõnumis loomisvägi, mida olen soovinud mõnda aega. Kui olen veel kahelnud, kas on vaja kõike ära teha, siis praegu tunnen, et mind ei peata miski... 

Tuhat tänu Margusele ja Internetiturundusele!

Soovitan pöörduda nende poole, kui vajate abi loomisel!

Tänane ülihea kihvt mõte

 Kui rong läinud, tuleb lennukiga õhku tõusta!!!

Talvepäevad Nelijärvel

 Olin kolm päeva Transunity Akadeemia talvepäevadel Nelijärve Puhkekeskuses. Mul oli küll nunnukas ehk läpakas kaasas, kuid ega ma siis veel ei istunud toas läpakas... Reedel korraks näppissin nunnukat kelgulaual... Kristi võttis igaks juhuks väikese kelgu kaasa, toas tegin ka kuiva trenni, Proovisin, kas saan istuda - polnud ju aastaid kelgul istunud.  Kelgu polnud õues vaja, küll sai ta teise funktsiooni - arvutilauaks. Siiski  mõnus oli kujutleda end printsessina, kes hakkab nautima omamoodi talvepuhkust - ikka kodumuredest kaugel - rõõme.   

Järvel olid uisurajad, Alguses ma nagu puisklesin vastu. Ei leidnud õiget kohta, kus järvele ratastooliga pääseda, lõpuks leidsime Kristiga sellegi. Kõhe oli esimestel hetkedel... Ma ju ei ole eriti (loe - üldse) üldse jääl käinud... Lapsena küll mõned korrad, siis olid vist ka uisud... Aga jah see oli igavik tagasi...    Jää praksus mõne koha pealt - see tõstis elevus. Ohtu polnud. Kuidagi hästi hea tunne sai, kui ring tehtud sai. Seega, ratastooliga saab uisutada!!! Kõik võimalik, kui kaldtee ulatub hingeni!

Meie majale oli ehitatud hea puust kaldtee. Nagu aru saiń minu pärast - armsalt hooliv 😍 Usun kahjuks, ega seal ei käigi palju inimesi ratastoolis...  

Päevade korraldaja Anu vahetas tõukekelgumatka juhi ära. Sest üks matkajuht ei julgenud mind kaasa võtta, kartis, et puudega inimesega juhtub midagi ja nii edasi... KUID meiega matkas super lahe matkajuht Levo. Mind Kristiga võttis enda taha, meie tempo järgi kelgutasime.  Ja tuli välja, et tegime kiiret sõitu. Lõpuks laskusime hullemas kohas,   teised väga ei julgenudki sealt laskuda... Oli väikesi kukkumisi. Mina Kristiga ei kukkunud 😊   Matkajuht Levo rääkis väga väga kihvtilt metsast ja rähnidest, kui tähtsad nad on metsale. Tegi  keerulised eluasjad metsas väga lihtsaks ja aru saadavaks. Ta oli väga tähelepanelik ja hooliv. Kaks tundi möödusid kui hetk. 

 Mul ei jõudnud isegi külm hakata. Aga olin sissepakkitud ka.  Ja turvaliselt rihmadega kelgul kinni.  

Tuhat tänu isiklik abistaja Kristile, kellega koos tegime taas miskit ägedat ja hullumeelselt. Aga siiski ei midagi erilist ju. Kelgutasime. Uisutasime. ´Käisime saunas ja jalgupidi lumes. Jääauk on tulevikus. Seekord oli liiga libe ja pime - ei julgenud minna...

Tuhat TUA kallitele inimestele  💕 

Vahel on hea olla lihtsalt natuke vallatu naine! Ja nii hea on teada, et mind on üks ja ainus, kes on täpselt selline, nagu mina olen, vahel kurja, vahel kavala näoga, ja ikka tänulikult enda moodi 😉
 

Mulle ei sobi kuri nägu, eksole

 

Vähesed on näinud minu sellist nägu. Ega ma ei teagi, mille peale ma täna sellist nägu tegin, vähemalt sai hea sai jäädvustatud.

Igavene kodutundemäng

 Pikalt ette planeerimata muutus tuba totaalselt. Vana tapeet maha, uus valge jäise mustriga soe tapeet asemele! Jäi päris printsessilik. Nii valget seina mul ei ole enne olnud. Ja nii kiiret vahetust ka pole olnud. Tavaliselt ma ikka ajan õigeid tapeete ikka lõpmatult kaua taga. Aga mulle meeldib mu hullus! Aitäh Nansyle! Ja kodutunde mäng kestab igavesti. 

Vahet pole, kui kaua ma siin kodus veel elan, kindlasti ma ikka mõtlen ka uuele ikka veel, ja järjest rohkem. Siiski siin ja praegu on ta minu kõige armsam kodu, kus peab olema kodutunne.

Ja kes ütleb, et ühel hetkel ei võiks mul kahte kodu olla? 😉

See on uskumatult kurb...

 

Ma ei mäletagi, millal ja kus Märdiga kohtusime... Millegipärast arvan, et Märt leidis mind kuidagi netis, võib-olla mu koduka kaudu... 

Ta oli aastaid minule ka olemas... Vahepeal suhtlesime suhteliselt tihti...  Viimasel aastatel vähem.. Viimati nägime Märdi raamatu "Mann ja Roosa Rott" esitlusel aprillis 2018. 

Jõuluajal lugesin facebookis, et Märt lahkus ... 

Oli uskumatult kurb... Noor hing... 

Märdi abiga sai tehtud Ristteel minu esimesi näitusi. Tartus. Aastaarvuga võin eksida, ehk 2010 sügis... Sai külas käia... Märt käis mu sünnipäeval oma esimese tütre Wilmaga... Ta hoolitsev ja armas isa...  Oli alati abivalmis ja mõistev, aus. Hea naljaga.  Säravate silmadega. Pühendas end Jumalale...  ja kindlasti ta oskas näha väikseid asju...

Olin tema elus pisikese rolliga, nagu mulle endale tundus, aga samas ütles mulle mitu korda, et olen talle eeskuju... Mul oli sellest hea meel... 

See on minu mälestus Märdist. Ma ei leidnud rohkem pilte, kui see siin... mu sünnipäevast 2009...

Ilusamad pildid jäävad südamesse...

Laupäevane iseendasse armumine

 

Lubasin hommikupoole mõnusa olemist. Iseendaga. 

Proovisin uut seelikut. Seelik on õmmeldud mulle.  Nansy tegi üllatuse. Ausalt ka, ma ei mäleta, millal kandsin seelikut või kleidi, mis minule mõeldud. 

On vahe küll, kas masstoodangust valitud riideese selga panna - kuigi kõik riided, mis mul on, meeldivad väga mulle ja on minulikud.     Kuid kellegi kättetööst valminud riidel on veel juures hingesoojus ja antud rõõm otse mulle. See on uskumatult hea tunne. Elamus.

Mu riidekapis leidub üle 30 aasta villane kampsun, mis on tehtud mulle. On ka vest, mis veelgi vanem. Vahetevahel harva kannan , külma ilmaga. Neis ikka veel soojad rõõmud, mis kord ammu on olnud.

Tõsi, aastaid pole isegi mõelnud, et ehk peaksin laskma endale miskit õmmelda... Ei ole olnud ka põhjust. Mul on tõepoolest riided. Siiski tihtilugu ei ole mitte midagi selga panna. 

Selleks aastaks on olemas vahvalt kihvt seelik !!!

 

Tänased küüned. Mitu nädalad olin lakkimata... Ma ei oska enam eriti olla lakkimata. Mul on tunne, et siis oleksin nagu paljalt... Vahel on hea lasta puhata... 

Söömaaeg võiks ikka olla nauditav. 

Hapukoorega saab ju kaunistada. 

On olnud ilus ja hea laupäev. 

Ma tunnen end hästi. 

Mis sest et kõik ümberringi ei ole nii ilus ja hästi. Aga see on elu... 

Kuid ei saa ju kogu maailma kurbust või jama endasse võtta.

Siis võiksin hetkega iseendas hulluks minna.

Seda ma ei soovi... Või seda pole vajagi... 

 

Siit tuleb Talvesoojus...

 Mu poolik töö... Soovin pildile talvesoojust. Sest külmas talveski on oma soojus...

Nii nii nii!!! Olen iseendaga täiesti rahul. Tegelikult, ma ei ole üldse harjunud ennast kiitma, uskuge või ärge uskuge, Mul on tõesti hea meel, et meie majaga vägevat ja võluvat toimuma! Tulin natuke aega tagasi koosolekult. Mul oli väike närvikõdi ikka sees, mis peab olema, kui tunnen, et teen õiget asja.

Ja võib-olla sain ja saan eksperte-konsultante-inimhingesid, keda iganes, ka sellele mõtlema panna, et mõni inimene ratastoolis elab 3ndal korrusel, nagu ma aru sain, siis selle peale ametnikud, ehitajad, rahajagajad, suht mõelnud, või pole lihtsalt tähele pandud. Jah, see on nagu sotsiaalvaldkond, kaldteed ja mis iganes, kas see ikka on ühe valdkonna teema? Mina tahaks elada sellises maailmas, kus oleks endastmõistetav, et igaüks võiks vabalt elada just seal kus ta iganes tahab ja mitte midagi just selle nimel väga alandlikult nõuda, et kas ma ikka võin, kuidas ja miks ma võin jne. Järelikult, kui ma elan, siis ma elangi. 

Ikka ja jälle ma leian, ma leian ennast mõtlemast, et milleks ajada eilset päeva taga, mis see muudab, kui me leiame eilse päeva üles... Ehk leiame mõne veakese, mida võiks parandada, aga äkki me oleme selle vea juba ära parandanud täna? Elada tuleb siin ja praegu ja ollagi kohal! See loob. See toimib.  

Elagu tulevik! 

Kaks ärikliendi

 Helistasin SEB panka. MTÜ konto küsimuses. Ütlesin vaid esimese lause ning kohe klienditeenindajalt : "Ma ei saa mitte midagi aru" - kuidagi pahase häälega. 

Õnneks hakkas Mirjam koheselt mind tõlkima. Ma ei andnud alla. Mul oli vaja ärikliendina oma asja teada. Sain. Lõpuks tänasin teda, et ta mind ilusti ära kuulas. Tajusin, kuidas teisel pool telefoni hääl lõi särama 😀 

Lõpp hea, aga võib-olla hoopis algus parem... 😉

Aasta 16. päeval

See aasta alanud nagu poleks aega. Isegi ei ütleks, et kiire on, lihtsalt on hommik ja juba on õhtu. Nagu poleks midagi teiunud ja ometi on palju asju tehtud. Kuidagi hästi imelikult imeline aeg.

Kuuma veega on hästi, boileril oli vaja lihtsalt küttekeha ära vahetada. Üks mure vähem, ehk lahendus leitud, vähemalt hetkel. Köök hakkab ka tasapisi samm-sammul uut ilmet võtma. Täna sai isegi ajutine aknakardin ette. Nii väike detail, kuid ilma kardinata ei ole kodutunnet. Jah, ükskõik kui kaua ma siin veel olen, siis hetkel on see veel ikkagi minu kodu. Kodus peab olema hea olla! Seda heaolu saab ise juurde luua!

Mitte 25 enam!!!

 Olen ikka alati lubanud oma juuśtega harjutada patside ja  soengude tegemist. Noortel, isiklikkel abistajatelgi. Täna harjutas  Mary Angela. Oli rahulikult selleks aega.

Aga jäin hoopis mõtlema, kui palju minu ealisi naisi julgeks leppida tänase Pipiliku patsidega ja kui palju välja kannaks 😋😉😏😃 Kindlasti on peale minu veel palju neidki, kuid arvan, et mitte eriti palju...  

Minu sees elab siiski lapsemeelne hing. Mul on päris kindel tunne olla ka 9 aastane Pipi, kes oli tegelikult vägagi iseseisev ja isepäine tüdruk. Justkui mina... Usun, et jään igavesti printsessiks. Sest ma olen loodud lapsemeelsusega. Mina ei oska olla vist tõsiselt raamis proua ning ega ma ei kujuta ettegi, milline peaksin olema sel juhul, kui tunneksin enda vananemist... Aga õnneks ma tunnen. et olen alati 25... Kuid tihti arvatakse, mina isegi arvan, et olen nooremgi... Ehk siis, ma ei mõtlegi oma vanusele - milleks, ma tõepoolest selleks vajadust ega põhjust... Lihtsalt olen. Olen selline nagu olen just siin ja praegu. Aastad lihtsalt teevad kogemustega rikkamaks, et edasi kulgeda... Ja kui välimus polegi lapsik, siis hingest võib tulla kerge lapselik naer...

Pipilik mamma 😋😍😂   on olla päris lahe.

Elamisviis paaril ruutmeetril

 

Olen tänulik, et mul on oma kodu. Suhteliselt pisike, kuid oma luba ja oma tuba!!!

Täna mahub tagatuppa:

Pesukuivatus-majandus

Ateljee, kunstniku tööruum

Kodukontor, kuigi pool sellest on ka eestoas

Lilleaed

Igasugused riiulid

Riidekapp

Voodi ehk magamisnurk oma naiselikke pisiasjadeni, peeglist ehtedeni. Hetkel pole peeglilauda, ei ole leidnud väikest, see pisut häirib mind...   Aga huvitav, et peegel voodi juures pole mind iial seganud ega häirinud.. 

Aga jah, praegu hetkel on just  nii pisike ateljee, kus loon oma maale. Olen tänulik, et sellinegi on!!! Ausalt ka. Kuid võiks soojem olla... Tean aga, et saab olema üks hetk palju suurem...

Kõige tähtsam on mina ise. Sära värvides ...

On ikka lõbus elu!

Palju asju on head ja normaalsed, palju asju on ebanormaalselt ja natuke halvemad. Probleeme tegelikult ei ole olemas, on vaid head lahendused! Normaalse ja ebanormaalse vahet ei tee keegi tegelikult vahet.

Mitu päeva pole kirjutanud, aga tegemist on olnud palju. 

Täna näiteks ütles veeboiler üles! Nagu ikka, kõik asjad juhtuvad ühekorraga. Üks ai laheneb ära, juhtub teine. Mul on lõbus! Ja veel - saime teada ühe ägeda väikese asja, millest saate küll kuu lõpus rohkem teada, aga ma lähen kelgumatkale! Nagu ma aru sain, meie lahe seltskond vahetas isegi matkafirma ära, et minusugune hullumeelne ratastoolis istuv printsess tahab ka äkki kelgumatkale minna! 😂😂😍 See on päris huvitav kogemus ka neile, ma arvan. Alguses oli tõukekelgud, mis minule ei sobiks... Nüüd on mul vaja vastutada, et ma 2 tunniga kelgu peal jääpurikaks ei külmuks! Ma tean et seda ei juhtu, ma olen kuum tüdruk! 😘 Arvan, et firmale ja inimestele on see omaette avastamisrõõm!

Nojah, mul tuli praegu meelde, et kunagi ma tahtsin mägedesse ronima aga alustiks ikka väiksematest mägedest 😄 Ei ole võimatuid unistusi, peab lihtsalt rääkima oma soovidest! Ja kõik tuleb kolinal kätte!

Ja elu ongi lõbus!

EH...

  Arvasin, et mul rohkem kannatust... 😂

Sain jõuluks õlivärvid. Eile vaatasin isikliku abistaja Mergega, kas tuubide korgid tulevad kergesti lahti.     Tulid. Tulevadki. Aga aval veel mingi paberkork, mida eile me kumbki ei pannud tähele. Ja ühe sellega mässasin mingi poolteist tundi, siis vütsin igaks juhuks teise tiuubi - ehk õnnetub värvi ka näha... 

Noh, ei. 

Sellist pakendit värvidel pole mina enne veel näinud, et torkad terava otrsaga ja ta lihtsalt ei lähe katki.😋 Turvalised värvituubid.

Siis saigi mu kannatust otsa. 

Võtsin vanad värvid.

Sest mul oli meeleolu, et teeks täna õhtul ka esimese  tööõhtu kunstnikuna  sel aastal. Kolisin oma ateljeega isikliku abistaja Mary Angela abiga ette tuppa uue radika juurde. Ruumi vähem, kuid soojem. Jahedas ma ei suuda´maalida. 

Otseloomulikult mäkerdasin ka vaipa sinise värviga. Pesin runnikene. 

Ei ole hullu.

Tean, et maal saab olema vahva,

Õhtu on olnud nauding. 

2024 esimene pannkoogihommik

 

Selleks korraks tänatud kuusepuud jälle...

 ... ning tuba kummaliselot tühi - miski on puudu... Taas jõulud ja aastavahetuski läbi... Tulid, kuigi arvati palju, et ei tulegi ega ole, et pole raha ega aega, et kõik läheb tuulte... 

Minu meelest olid küll kõike. Ennekõige rõõmu ja siiski pisut kurbust, kuidas suudetakse enne aega paanikat teha... ja mitte olla igas hetkes iseendaga kohal...  Aasta lõppu peaks olema eelkõige südamerõõm - see suurim kingitus alguseks taas.

Üks rõõm on aastas kuusepuu toomine tuppa. 

Üks kurbus on aastas kuusepuuga hüvastijätmine teades, et õigevarsti on jälle rõõmuring tagasi ja kõik algab taas... 

Vähemasti mina mõtlen sedasi... 

See jaanuar võiks ise kuusepuust teha ilusa lõke - ja tänada veelkord imelise jõuluaja eest. Praegu on ta prügikotis...     

 

Saagu soojus tuppa - niivõrd kuivõrd siin elamises on võimalik soojust saavutada - ja soojus sai. 😊

Minu uus soojuseallikas ehk juhtmega ahjukene.😋

Täna saatsin Silveri ostma. Ma ei kavatsenudki kauem oodata  ega külmetada, grammigi rohkem külmetada... 

Tuleb välja, et radikad hooaja minev kaup. Bauhofis oli küll vaid paar valikut, mõned vaid alles. Miks ma ei imesta!!! Mina ise ostmas ei käinud. Vaheevahel on hea käskida oma lastki, et mine näita oskusi ja osta 😂 Ükskord talve jooksul  võib ju. 😋😉😊 Ja siis koos naerda südamed soojaks.

Jalakesed mõnulesid üle saja aasta

 

On parim aeg...

   

  Eh, Kass Bongo nagu teadis, et selle radikaga, mis pildil,  peab hüvasti jätma. Nansyga nägime siiski Bongot... Paar tundi hiljem läks radikas õhtule..

Parim aeg tõesti radikata  jääda 😋 

Pole hullu aga. Saangi uue osta 😊

Õnneks on mul veel soojaallikaid. Nii et päris külmas ma ei istu. Kuigi ega toad väga soojad hetkel pole... Pigem jahedamaid... 

Bongo lesib duhsinurkas. Seal põrand soe.

Alla sadanud kapil parim aeg olla riiul. Avastasime Nansyga. Võtsime lihtsalt uksed eest. Sai ka taha tuppa ruumi - paar kuud oli tagatuba köögikappide ladu. Hetkel mammalik riiul.

On parim aeg  sääriseid kanda.

Pärasśt kuuma duši oodata kedagi külla....

Ja vaadata aknast lumesadu... 

Igale asjale on millalgi parim aeg, ja mitte enne, vaid siis kui ongi parim aeg. 

Ka raskemas ja külmemas olukorras...

See talverõõm...

 ... kuid kui talverõõm on aknalaual mitmendat talve, siis... paneb küll kuklat sügama ja pole rõõmu moodi. Talv olgu õues, kuid mitte igal aknalaual!

 Tegin Nansyga väikese suur koristuse. Sai aknalaudadelt kääritega raiutud jäämägesidki. Taaskord naera või nutta.. Igavene teema 😋

Hästi imeline...

 Roiu teel paistis täna nagu kaks päikest. Hästi imeline ja salapärane vaadepilt.     Jäime Kristiga kohe  seisma tee äärde, tegime pilte... Kahjuks pildilt ei ole seda võluvalt vaadepildi nii ilusana näha... Aga mulle tundub see, er see 2024 tulebki säravalt valguse aasta.

Käisin esimest korda sel aastal väljas. Pakasega. Sain vatipüksidki üle mitme aasta jalga. 😁 Needki on mu kapiś olemas, kuid vaja harva... 

Arutasin Poka Sotsiaalteenustekeskuses Karmeni ja Deliaga minu IAT sel aastal. Siiani ei teadnud midagi, kuigi võisin vaid aimata... Saan nüüd öelda, et IAT 2024 - 28. veebruarini 2025 on hästi. Jääb tõenäoliselt samasse mahtu, kuid vähemasti on olemas mul... Kuigi oleksin soovinud pisut rohkemalt tundide mahti, see tähendab, suuremat rahasummat... Samas saan aru, et vallal on pingeline seis eelarvega... Täna ajasime rahulikult maast ja ilmast juttu, peamiselt mu tegemisest.  Veebruaris tullakse mind jällegi hindama - see ongi mu jaoks  jätkuvalt kõige ebaloogilisem asi isikliku abistaja teenuse juures üldse. Hindamisel on paberides tähtis füüsiline olemine, mitte hingeline ega vaimne panus iseenda tõstmisel kõrgemale levelile. Mu füüsiline keha on siin väga tähtis st füüsiline abi.  Kuigi täna nägi ka Delia, et olen edasijõudnud... Nojah, eks ma koolitan omakorda hindajaid  Mul on võimalus meditreerida Kuldvõtmekest täpselt selliseks nagu soovin. Aga hetkel olen tänulik praeguse teenuse raha ja tundidele. Hea on seegi, et MTÜ TM Loovus jätkab koostöös Kastre vallaga IAT pakkumist - olen iseenda teenuse ja elu Looja koos Loojaga. 💖💖