Vaatasin Adat etv-s. Ära nägin... Kuidas kaks suve soovisin Kiidjärvele minna vaatama... Eelmine suvel käisin kahe etenduse ajal küll Kiidjärvel, kuid mitte vaatamas. Kuulsin kauguses vaid laule..

Üle pika ajasin vaatasin telerit. 

Sedapuhku ma nautisin vaatamist. 

Täna oli päev, kus  tundus, et ei oska miskit teha. Taas kulgesin rahulikult... Siiski sai ka teha... Päev iseendale. 

Mõtlesin uue homsele, uue aastale... Uus saab hetkega mööda. Mina aga jään iseendaks, kuigi liigun kõikaeg kuhugile parema poole, kõrgemale... Loon igat hetke, ka suis, kui näib, et ei loogi miskit. Enda sees ikka loon. 

Niipalju on veel õppida, kuidas olla parim versioon endast. Kuid kui palju... Kes teaks... Minu kõrgem mina teab usutavasti... Usun, et nii ka pole õige mõelda, et kui palju... Lihtsaltt elan endana edasi, nagu olen siiani teinud. Parema versiooni valemit pole olemas. See on minu sees, mis kiirgab välja paljude heade asjadena, heade tunnetena, särana ja nii edasi. 

See aasta on olnud keerukust täis. Samas on olnud  hästi lahe ja mind igati tõstev aasta. Vanasti öeldi, arendav... Kuigi siingi on suur tähenduse vahe. Areng veel ei tõsta, kui ei olda valmis kõrgemale tõusma...

Võin küll endaga kokku lüüa ja öelda ausalt: Oled oknud vahva mimmu sel aastal.