Päkapikk...

... jahmatas taas mind. Eile õhtul. Tulin maja üldkoosolekut koju ning mis ma näen - jälgi põrandal ja päkapikk istub laual kingitustega... Kiljatasin lihtsalt.  Kirjas selgus, et see on kogunisti päkapikkude isa, kes tuli noomima päkapiku, kes mul kadunud... Mul tõesti kadunud eelmise aasta päkapikk, kes jäi vahele põrandal, põgenedes, panin ta kappi elu üle järele mõtlema aastaks... 

Nohjah , ma ei teadnudki - olen elus küll mõndagi kuulnud - et päkapikkudel on isa, ja mitte sugugi jõuluvana moodi... Või siis, ehk eile vallutas mu laua jõuluvana, kes päkapikku moodi...      Vähemalt salapärane jõulutüüp üllatas mind kui kõige paremat mammat - nii ta kirjutas... Päkapikud suhtlevad ainult kirjalikud. Seega, tänapäeval toovad päkapikudki üllatusi ka mammadele, loodan, et ka papadele. 

Tema  kingitused, mis ta kõrval olid, avan jõuluööl. Kuigi ärevus on, mis pakikestes on... 💖   

Isegi Ants, kes mu sõber ja jõulutaadi moodi, ei näinud päkapiku jooksu.

Eile oli üldse hea päev. Asjalik. Töine. Mul hea tunne, et viimaks ometi võib pisut rohkem uskuda, et maja hakatakse renoveerima... Olles korteriühistu juhatuses on just see mul üks suur oluline soov.    

Siis sain mammana tibut hoida - see on ju mamma hea ja vahva kohustus.

Käisin tiiru linnaski. 

Täna tuli tuppa jõulupuu. 

Ja täna 33 aastat tagasi sain enda perenime... Selles ajas on olnud kõik ja ei- midagi, palju jäi olemata ja siiski rohkem on olnud... Vähemalt nimega olen rahul... Ja olnud õnnepäevale, mis muutis kord elu, on nii hea tagasi vaadata. Ma ei ole kordagi kahetsenud toda hetke... Muidu mina poleks see mina siin ja praegu, kui ma poleks julgenud pruut olla...