Esmaspäev...

 

... saabki otsa . Oli palju ütlev päev. Samas ei jõudnud kõige  teha, mida vaja oleks olnud... Siiski päev otsa tegin midagi. Tegelikult olen endaga rahul. Oli laulu, oli TM Loovust, oli korteriühistut, oli muutmist, oli loomist. Ja peamiselt sain oldud üksinda...

Akna taga sadas lund...  

Nüüd kujutan majesteetlikule diivanile puhkama romantiliselt. Kord on mu koduski selline uhke diivan... (Selle pildil oleva diivani leiate Järvakandis.)

Naeran ikka veel omaette, kuidas eile ühes facebooki grupis püüdi mind mõnitamise eest kaista... Kas tõesti ei ole ühiskonnas mitte midagi muutunud... Asi oli lihtsamast lihtsam. Tutvustasin end, ei rõhutanud oma ratastooli - milleks. Siis küsiti minult, et kaugel kõnnid, kus võib kohata - noo on ju normaalne komm. Ja sellepeale püüdigi mind kaista - ärge mõnitage ratastoolis inimest, Tiia ei saa ju kõndida... 

Ausalt ka, mul käis selline sähvatus läbi. Avasin ehk nii mõnegi silmad ja võib-olla rohkemgi. Sain positiivseid vastukaja päris palju. Mine veel pühapäeva õhtul lõõgastuma ja aega veetma lihtsalt ühte gruppi facebookis - annad tunniga koolituse et lase olla. Oi , neid hetki oleks palju rohkem vaja... siis tuleks päev, kui ei nähta vaid teiste ratastoole ega rahakotte 😂😉  Olen eilse eest tänulik, sain aru , mida peab veel tegema, et inimhinged saaks aru, et ratastool võib olla kuningannalik maailma algus... kui toolis istub naine.........

Jooksen nüüd magama...