Mõnusat hubane oli Paivillas laulda. Seekord laulsin kaks ilusat laulu. Esinemisega ma ise ei jäänud eriti rahule, tean, et proovis laulsin palju kindlamalt, paremini... Samas nautisin väga ning lõpuks sain oma häälegi kätte... Esimestel hetkedel kadus häälekõla kuhugi ära... Võib-olla sellepärast, et laulsin istudes uhkes tugitoolis, mitte ei seisnud ratastoolis - mu jaoks oli selles füüsiliselt suur vahe. Aga siiski nautisin laulmist ja otsust laulda tugitoolis.
Esimene laulu laulsin aasta tagasi ka, aga enda meelestki oli eilne esitus kümme korda parem, kui eelmine aasta Jõulukontserdil. Loomulikult selleks lauluks on "Tule õeke" .
Teine laul "Śajab lund" on mulle samuti ammu armas, juba vist siis, kui olin eelpubekas kuulsin... Raadios kõlas vähe... Aga mul au tunda esmaesitajat Aave Lentsot, kes on kujutanud mu raamatu "Kohvi jalaga, palun...". Ja kui küsisin Aavelt noote, saatis need rõõmuga. Loodan südamest, et ta jäi mu esitusega rahule. Mina küll rahul.
Lõpuks laulsime koos White chistmas
Jällegi on möödas üks tohutult kaunis õhtu ja hetk, mida mina ootasin mõnda aega. Tegin ka natu endaga tööd, kas olen hea, korrytasin a-e-i-o-u miljon korda - see hääleharjurus, mõtlesin , mida selga panna... .Tundsin närvikõdi, kas saangi minna ja kellega ja nii edasi.
Aga kõik läks vägagi hästi.
Tänu Kristile sõitsime taas tema bussiga. Buss oli esinejaid täis. Nagu meil juba kombeks tegime taas Adaveres kohvi ja pissipeatuse.
Paivillas sõime lõunat. Kuna teadsin , et ma vist enam sel aastal pittu ei saa ega polegi kuhugi minna .- arvan, er olen üksinda kodus nii jõulu kui uusaastaööl - siis lubasin ka selles suhtes veidi sära endasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar